Viskasin oma blogikirjutaja karjäärile pilgu peale, mida ja kui palju olen kirjutanud. Kuue Uus-Meremaal veedetud kuu kohta suutsin produtseerida 10 sissekannet, Mereväes olen passinud 4,5 kuud ja kirjutisi selle kohta on kogunenud juba14. Mõeldes nende eluperioodide sisukuse, tähenduslikkuse ja põnevuse peale, tundub, et proportsioonid on paigast ära. Paari aasta tagusest reisist võiksin praegugi pikalt-laialt jutustada või kirjutada, mälestused on elavad ja head. Praegusega on lood teisiti. Pea iga kord, kui pastaka kätte haaran, et miskit paberile panna, tekib mingi vahva äratundmisrõõm. Deja-vu - see kõik on juba olnud... Koristamine lapiga, koristamine harjaga, koristamine mopiga. Rännak, rünnak, varitsus. Tatar kalaga, kala tatraga... Jah, isegi söömine ei põhjusta enam suuremat sorti eufooriat, muust rääkimata. Emotsioonid on umbes sama elavad kui Kimi Räikkonenil F1 MM-tiitlit võites. Viimasel ajal näiteks, on saatus meid taas Männiku "taktikaaladele" viinud. Tegevuseks seal on aina ühtede ja samade asjade harjutamine. Drill, drill, drill. Õige nukker on aga see, et umbes-täpselt nii kulgebki vist kogu ülejäänud ajateenistus, vähemalt nii pajatab "Sõdur FM" (sõjaväe släng, tähendab sama mis "Naised saunas rääkisid..." või "Üks ütles..."). Muidugi võib loota, et kõik kuuldu on kõigest provokatsioon, jama ja Ansipi vale ning, et tegelikult läheb elu üha kaunimaks! Elame-näeme. Igatahes parajalt suure osa ajast on valitsevaks meeleoluks tüdimus, pea ükski päev ei paista toovat midagi uut ega huvitavat. Aga kus häda kõige suurem, seal... tuleb midagi välja mõelda. Kaaskiilakatega asjade seisu üle diskuteerides, metsas põrgates või taburetil istumist põnevaks muutes võib mõnikord ka päris lõbus olla. On lausa uskumatu, kui rumalate ideede genereerimiseks inimmõistus võimeline on. Kõigest sellest ei kõlba siia detailselt kirjutada, olgu lihtsalt öeldud, et ma ei istu siin lihtsalt sünges masenduses, must vihmapilv pea kohal. On ka helgemaid hetki mis siinolemise kohati päris talutavaks muudavad.
Mis ma öelda tahtsin oli see, et seda blogi on päris keeruline kirjutada ning, et iga siinveedetud päevaga muutub jutustamine, kirjeldamine ja kirjutamine üha keerulisemaks. Pea kõik mis toimub on rutiinne, tavaline ja korduv. Ei taha, et kapten-kris.blogspot.com-ist saaks üks järjekordne igapäevaelust pajatav soperdis. “Täna ärkasin üles, sõin võileiba ja käisin metsas, õhtul vaatasin sõpradega Jääaeg 3-e…” – kes sellist asja lugeda tahaks? See oleks lihtsalt piinlik. Sõnaga, üritan kirjutada siis, kui selleks põhjust tundub olevat, on huvitavam lugeda ning jätab Mereväest ja ka minust parema mulje. Siin pole kunagi igav ning ma ei virise kunagi. Vot nii.
Lõpetuseks paarist asjast mis on minu arvates huvitavad, päriselt ka. Mõned nädalad tagasi sattusin vabatahtlikuks valitute hulka (kui küsitakse ühte vabatahtlikku, tõstavad kõik käe) ja meile anti ülesandeks valmistada malelaud koos kõigi malenditega. Puidust. Meie kuuest võitlejast moodustatud töögrupis sain ma üsna kiiresti staariks, see juhtus Kui ma teistele oma eriala mainisin, sain ma silmapilkselt staariks, olin asjatundja, spetsialist, puidumees, Õpetaja - mis sellest, et ma ainult ühe kursuse lõpetanud olen. Igatahes töö hakkas pihta. Alustuseks toodi meile terve hunnik üsnagi nürisid pussnuge, millega töötamine polnud just kuigi lõbus. Kuna teistele meeldis see veel vähem kui mulle, hakati noaga nikerdamisele õige ruttu alternatiive otsima ning mõne aja pärast ulatati mulle telefon. “Sa oled see asjalik tüüp jah? Tule Pitka juurde, võta materjal kaasa…” Terve ülejäänud päevca veetsin ma kuskil Admiral Pitka alumisel tekil ja valmistasin treipingil malenuppe. Mõne jaoks tundub see ehk tolmuse, igava ja mõttetu tööna aga mina olin omadega seitsmendas taevas. Malelaud ja –nupud ausalt öeldes mingid superfantastilised ei tulnud aga üsnagi kenad siiski. Mina jäin rahule, “võllid” samuti, minu nimi sattus heasse nimekirja ning järgneval nädalavahetusel veetsin juba mõnusasti aega, linnaloal. Nüüd siis jälle, esmaspäeva hommikul pean küll tagasi olema aga sellele püüan mitte mõelda. Aeg on väga väga kallis.
Veel üks suhteliselt huvitav asi. http://www.youtube.com/watch?v=Tk80mSxWm8I – sellel aadressil on video meie lähivõitluse tunnist.
Mis ma öelda tahtsin oli see, et seda blogi on päris keeruline kirjutada ning, et iga siinveedetud päevaga muutub jutustamine, kirjeldamine ja kirjutamine üha keerulisemaks. Pea kõik mis toimub on rutiinne, tavaline ja korduv. Ei taha, et kapten-kris.blogspot.com-ist saaks üks järjekordne igapäevaelust pajatav soperdis. “Täna ärkasin üles, sõin võileiba ja käisin metsas, õhtul vaatasin sõpradega Jääaeg 3-e…” – kes sellist asja lugeda tahaks? See oleks lihtsalt piinlik. Sõnaga, üritan kirjutada siis, kui selleks põhjust tundub olevat, on huvitavam lugeda ning jätab Mereväest ja ka minust parema mulje. Siin pole kunagi igav ning ma ei virise kunagi. Vot nii.
Lõpetuseks paarist asjast mis on minu arvates huvitavad, päriselt ka. Mõned nädalad tagasi sattusin vabatahtlikuks valitute hulka (kui küsitakse ühte vabatahtlikku, tõstavad kõik käe) ja meile anti ülesandeks valmistada malelaud koos kõigi malenditega. Puidust. Meie kuuest võitlejast moodustatud töögrupis sain ma üsna kiiresti staariks, see juhtus Kui ma teistele oma eriala mainisin, sain ma silmapilkselt staariks, olin asjatundja, spetsialist, puidumees, Õpetaja - mis sellest, et ma ainult ühe kursuse lõpetanud olen. Igatahes töö hakkas pihta. Alustuseks toodi meile terve hunnik üsnagi nürisid pussnuge, millega töötamine polnud just kuigi lõbus. Kuna teistele meeldis see veel vähem kui mulle, hakati noaga nikerdamisele õige ruttu alternatiive otsima ning mõne aja pärast ulatati mulle telefon. “Sa oled see asjalik tüüp jah? Tule Pitka juurde, võta materjal kaasa…” Terve ülejäänud päevca veetsin ma kuskil Admiral Pitka alumisel tekil ja valmistasin treipingil malenuppe. Mõne jaoks tundub see ehk tolmuse, igava ja mõttetu tööna aga mina olin omadega seitsmendas taevas. Malelaud ja –nupud ausalt öeldes mingid superfantastilised ei tulnud aga üsnagi kenad siiski. Mina jäin rahule, “võllid” samuti, minu nimi sattus heasse nimekirja ning järgneval nädalavahetusel veetsin juba mõnusasti aega, linnaloal. Nüüd siis jälle, esmaspäeva hommikul pean küll tagasi olema aga sellele püüan mitte mõelda. Aeg on väga väga kallis.
Veel üks suhteliselt huvitav asi. http://www.youtube.com/watch?v=Tk80mSxWm8I – sellel aadressil on video meie lähivõitluse tunnist.
