RÕKi kroonika

1. päev

Nagu ennist kirjutatud sai, polnud mu ootused ja lootused järgneva 8 päeva suhtes just kuigi kõrged, samas polnud ma ka nii negatiivne ega rahulolematu kui ajateenistusse minnes. Teadmine, et näeb taas vanu tuttavaid ning, et kogu ürituse kestus on märksa lühem kui 11 kuud, tegid olemise hoopis paremaks.

Baasi jõudes oli natuke üllatav näha, kui vähe oli tolle, ajateenistusese lõpust möödunud aastaga, muutunud. Paistis, et ajateenijate ressurssi kulutatakse endiselt üksnes sellele, et asfaldi pealt kivikesi kokku kraapida, mingit kola edasi-tagasi tassida või kasarmus tolmurulle jälitada. Kõik oli endiselt kuidagi ligadi-logadi ja kole.

Aga nüüd väljaõppe juurde. Esimese päeva ja suuremas plaanis ka kogu järgneva nädala peamisi tegevusi iseloomustab üsna hästi järgmine pilt:

Selles, varisemisohu eest hoiatavate siltidega tähistatud hoones veetsime aega umbes-täpselt kaheksa, ning need kes varem saabusid, kümme tundi. Selle aja jooksul sain kätte oma 59’ aastast pärit kuulipilduja, hiljemalt teise maailmasõja aegsed rakmed ning muu varustuse. Korra saime ka süüa, ning ülejäänud aeg kuluski peamiselt nii nagu pildil näha – lamades, istudes või mõnes muus mugavas poosis aega surnuks lüües. Mis meid täpselt ees ootamas oli, millal, kuhu ja kas üldse liikuma hakatakse ei teadnud vist keegi. On arusaadav, et sellises olukorras hakati välja mõtlema kõiksugu rumalusi:

Mõni jäi suure ootamise peale suisa magama:

Mingil hetkel hakkasid aga asjad liikuma ning kuskilt ilmus välja ka mees kes pidavat neil harjutustel meie kompaniiülemaks olema. Tema mitte just kuigi sütitavast kõnest selgus, et me ei tohi teha lollusi (!) ning, et tal on meie üle uhke ja hea meel kuna olime kohale tulnud ja täitnud oma kohust riigi ees. Sealjuures olid kohale ilmunud kõigest umbes pooled kutsututest. Miks see protsent nii väike oli, selle võib igaüks juba ise välja mõelda...

Õhtul, umbes kella kuue paiku, algas lõpuks ometi action - ronisime oma asjadega autodele ning sõitsime Männikule laagrit püstitama. Pärast seda mingit tegevust enam polnud ning sai uute ja vanade kaaslastega olukorra üle diskuteerida. Huvitav oli see, kui erineval ajal Mereväes olijaid sinna kutsutud oli – mõned olid reservi läinud juba kümme aastat tagasi, osad aga alles nelja kuu eest. Võiks arvata, et nii värsketel meestel midagi uut õppida pole ja üllatus-üllatus – seda ei oodatudki. Kompaniiülem mainis oma kõneski, et enamik meist ilmselt midagi uut teada ei saa. Tore.


2. päev

Päev algas tsivilisti jaoks üsna harjumatult – äratus kell 6, kiire hommikusöök imemaitsvast ja –tervislikust, 2014. aastani säilivast NATO-pakist ning ärasõit kell 7. Tee viis meid Männiku lasketiiru ja seal saime oma vanade relvadega taas tutvust teha. 

MG3 käes ja päikse käes poseerimas – suutsin naeratusegi näole manada. Pöörata tähelepanu ka sellele kui sügaval taskus käivad reservväelaste käed:

Sai ka puusalt lastud:

Pärast seda pilti said põhimõtteliselt otsa nii head ilmad kui ka pilte tegeva telefoni aku, ühtlasi ka tegevused tollel päeval. Laskmine lõppes umbes lõuna paiku ning sealt edasi kuni õhtuni sai lihtsalt telgis istutud, magatud, söödud ja nii edasi. Passimine, passimine, passimine. Ehk siis – ajateenistuses omandatud suhtumine kaitseväkke üksnes kinnistus.


3. päev

Kolmanda päeva kohta olin oma väiksesse märkmikku suutnud kirja panna vaid paar lauset. Ja ega rohkem polnudki kirjutada... Peamiselt sai erinevates kohtades istutud ning paar korda ka kujuteldavat vaenlast metsas rünnatud. Ja see oli kõik.

Huvitavaks läks asi alles õhtul, kui hakkasime pärast maha molutatud päeva oma laagrit teise kohta kolima. Kõigepealt istusime pool tunnikest auto kastis (ju siis oli vaja), seejärel sõitsime Kiltsi lennuväljale, kuhu jõudsime kui oli veel valge. Olime igati valmis telke püsti panema kuid seda esialgu ei juhtunud – selle asemel tuli autost välja põllule ronida, seal umbes pool tundi ringkaitset teha ning siis, juba pimedas, paar kilomeetrit edasi sõita ning taskulampide valgel telgid ja muu metsa tassida ning kobamisi laager püsti panna. Kõiksugu vandesõnu, eelkõige organiseerimise pihta käinuid, kuulis sel päeval õige ohtralt.


4. päev

Esimene märkmikus olev fraas selle päeva kohta on: “Samasugune pask”. Nojah. Taaskord ootamine telgi juures, ootamine autokastis – pool tunnikest siia, pool sinna... kelle asi see on, eksole? Lõpuks jõudsime omadega Rohuküla sadamasse kus pidid toimuma merevaatlus ja sadamakaitse. Tähendas see siis seda, et keegi ei teadnud mis toimub, mehed pandi kuskile istuma või patrullima ning tunnid muudkui möödusid. Ise sain koos oma lahingpaarilisega kolm tundi vihma käes palgihunniku otsas istuda. Vaenlast ei õnnestunud selle aja jooksul näha.


5. päev

Viienda päeva kohta teadsime niipalju, et tuleb dessanti tegema minna. Keegi sellest lausa vaimustuses ei olnud ent seda mis toimuma hakkas, ei osanud vist kõige vingemad hiromandidki ette näha. Minul läks iseenesest päris hästi – sain oma merevägilase karjääri jooksul esimest korda laevaga sõita ning laevas oli tegelikult suisa meeldiv. Taanlaste poolt mahakantud ja Eestile annetatud EML Tasuja miinitekil oli soe, kuiv ja peaaegu mugav olla – sai süüa, magada ja teiste võitlejatega riigikaitseteemalisi probleemküsimusi lahata. Ruumi oli seal küll üsnagi piisavalt, ent ometi peeti heaks mõtteks seltskond kaheks jagada ja ülejäänud mehed soomlaste kingitud, 57’ aastal ehitatud EML Ristna peale panna. See on aga väike laev ja ruumipuuduse tõttu pidid mehed seisma laevatekil, kokku seitse tundi, vihma, külma ja tuule käes. Dessant ise kestis sealjuures võibolla pool tundi ja vähemalt meie rühmal ebaõnnestus täielikult – koolilapsedki oleksid vist paremini hakkama saanud

Kahtlemata oli selle ürituse taga mingi suurem idee ja visioon millest lollid sõdurid lihtsalt aru ei saanud ent meie jaoks tundus see lausa ülima mõttetusena. “Nii mõttetu, et paha hakkab” oli mul selle päeva kohta kirjas. Ristnaga merd kündnud meeste näod olid igatahes väga mornid ja õhtuks polnud vist enam kedagi kes päeva kohta head sõna oleks öelnud. Keegi mainis isegi, et tal oli natuke piinlik olla osa kogu sellest üritusest ja maksumaksja raha raiskamisest.


6. päev

Plaanid ja ootused selleks päevaks olid suured – alustades helikopteriga maanduvast õhudessandist ja lõpetades suurte lahingute ning muuga. Paraku ei juhtunud aga suurt midagi. Actionit jagus umbes viieks minutiks, mil saime ründavat paati tagasi tõrjuda. Ülejäänud päev möödus erinevates kohtades vahtides ja oodates. Nii öösel kui päeval, laagris ja ka sadamas.


7. päev

Pärast põnevusega täitmata ööd sadamas (kella kahest kaheksani) tundus telki pääsemine üsna meeldivana. Ent unel polnud määratud kauaks jääda – juba lõuna paiku tuli sadamast häire. Pidi end kibekiirelt valmis seadma, et siis pool tundi telgi ees minema hakkamist oodata (ilmselt oli vaenlaselgi aega laialt). Ootusärevus oli siiski suur – terve hunnik paukpadruneid olid meile juba mitu päeva tagasi kätte antud ja keegi polnud kuigi huvitatud nende niisama kaasas vedamisest. Pealegi oleks mingi tegevus üsna värskendavalt mõjunud. Mis meid sadamas ees ootas, oli paraku küll mingi ebaõnnestunud nalja moodi.

Olles positsioonid sisse võtnud, asusime vaenlase rünnakut ootama ning õige varsti ilmuski vaateulatusse väike paadiküna mis otse meie poole sõitis. Kuskilt eemalt kõlasid mõned lasud, ning raadiosaatjast teatati, et vaenlane on hävitatud. Treenimata silmale paistis olukord küll sedasi nagu oleks seesama paat veel edasi sõitnud ent hääl raadiosaatjast andis teada, et tegemist on hoopis teise alusega ning, et need on meie sõbrad. Olles rahulikult kai äärde sõitnud, astusid sõbrapoisid oma paadist välja, sörkisid liigselt kiirustamata meie valvatud territooriumile ning veidi pärast meie vaatesektorist eemaldumist, muutusid võluväel uuesti vaenlasteks. Kõlasid veel mõned lasud ja lahing sai läbi. Enne veel kui jõudsime endilt küsida, mis kurat just praegu toimus, anti käsklus kõik padrunisalved ja –lindid tühjaks laadida

Sündmuste käigust endiselt üsna häirituna saadeti meid sadama alale padrunikesti korjama. See polnud aga kuigi haarav tegevus ja mis seal salata, motivatsioongi oli nigelavõitu. Taas hakati tegelema lollustega ning ühel võitlejal õnnestus oma kummik suure kaarega üle kai serva merre lennutada. See jäi ka viimaste päevade põnevaimaks sündmuseks

Väljaõppele pani punkti rivistus Rohuküla sadama parklas kus kuulsime tänuavaldusi ja kiitusi oma ülematelt. Kõigi lemmikuiks olid ilmselt Mereväe ülema paberilt maha veeritud kõne sellest kuidas meil oli “nägudes väsimus aga silmades sära” (meid polnud ta nädala jooksul näinud, ei tea kelle silmi ta siis vaatas?) ning meie kompaniiülema üsna katkendlik jutt “niinimetatud reservõppekogunemisest” (jah, “niinimetatud”...).


8. päev

Äratus oli nüüd juba kell neli, seda selleks, et laager kiiresti kokku panna, järjekordne pooltund seisva auto kastis veeta (järgmine kord RÕKile minnes peaks vist stopperi kaasa võtma) ning seejärel Kloogale sõita. Seal olid veel viimased lahinglaskmised ja oligi aeg baasi tagasi sõita. Seal sai varustuse ära anda, pesus käia, tagasiside ankeeti täita ning taas kodu poole suunduda.

Mingit üldistavat kokkuvõtet kogu asjast polegi nüüd, olnule tagasi vaadates, nii lihtne anda. Tegevuse poolest oli see muidugi mõttetu ja liiga pikale venitatud (nagu ajateenistuski) ent samas, nagu keegi mainis – ka passimist peab harjutama. Selles mõttes, et ka passimine on mingis mõttes tegevus. Sihitult edasi-tagasi sõitmine, öösel ahju valvamine, laagris või sadamas patrullimine, vaatluspostil vahtimine, mätta otsas või mudaaugus vihma ja külma käes järgnevate korralduste ootamine ja nii edasi on küll pigem võrreldavad Viru Keskuse chilli või muu sarnasega ent ometi kurnavad inimese üsnagi ära. Eelkõige on tegemist pideva ebamugavustundega – juba paari päevaga hakkasid tekkima mõtted sellest kui mõnus oleks voodis magada, taldrikult süüa või toolil istuda. Ei tahaks suuri sõnu teha aga igaüks ilmselt sellist jama taluda ei suudaks. Raske öelda, kas ma RÕKile lähemate aastate jooksul uuesti läheks aga seekord oli igapäevarutiinist eemale saamine isegi üsna värskendavaks kogemuseks. Loodetavasti õnnestub nüüd kõike olemasolevat jälle rohkem hinnata

Korralduse poole kohta tekkis võrdlus riigiga. Kui Ansip raiub juba aastaid, et Eestil läheb suurepäraselt, et me oleme isegi Lätist paremad ja, et majandus kasvab ka negatiivselt siis tavakodaniku jaoks tulevad meelde pigem kolm suurt võitu – vähevõitu, kallivõitu ja viletsavõitu. Kõrvutades siinset juttu mõne ametliku uudisega, tuleb välja sarnane anomaalia. Võta siis kinni, kellel on õigus?

In the navy, vol. 2

Ajateenistusest polnud möödas veel aastatki, kui postkasti potsatas üks täiesti üleliigne kiri. Saadetise pealkirjaks oli “KUTSE ÕPPEKOGUNEMISELE”. Just nii, suurte tähtedega ja selgelt kirjutatud. Peaaegu sama suurelt oli ka kirjas, et õppekogunemisele ilmumise eiramine on karistatav. Tore – hirmutamine ja ähvaradamine on alati heaks alguseks.

Lugesin ka ülejäänu huviga läbi ja minu suurimateks lemmikuteks olid kirjaread selle kohta, et kaasa tuleb võtta kahe päeva toit, saapahooldusvahendid, õmblusnõel ja –niit. Huvitav kas toiduraha on Thomas-testi ja muude jaburuste peale ära raisatud ja saapaviks kellegi kodudesse laiali tassitud? Jääb üle vaid spekuleerida...

Midagi muud põnevat seal kutses ei olnud ning edasi suundusin juba iga sõjardi ja propagandahuvilise lemmiksaidile, portaali www.mil.ee, et üles otsida, välja printida ning täita “vajalikud dokumendid”. Suur oli mu üllatus kui esimese dokumendi avasin. Selle pikk ja lohisev pealkiri - “AVALDUS KAITSEVÄELASE HUKKUMISE KORRAL HÜVITIST SAAMA ÕIGUSTATUD ISIKU/ISIKUTE MÄÄRAMISEKS” ei süstinud eriti optimismi ning tekitas mõningaid küsimusi. Nagu näiteks, kuhu kurat mind saadetakse? Mida halba olen ma teinud? Tekkis juba mulje nagu oleks minek kuskile hirmsasse sõjakoldesse. Siis aga mõtlesin veidi ja meenutasin endamisi kõiki neid suuri sõnu, mis käisid ajateenistuse, selle vajalikkuse, mõjude ja muu kohta ning kõrvutasin neid mind reaalselt oodanud morjendavalt mõttetu tühisusega. Pärast neid mõtteid sai selgeks, et paanikaks pole põhjust.

Seega, millised on minu ja teiste vaprate võitlejate ootused selle suure sündmuse eel? Nii palju kui endiste teenistuskaaslastega rääkinud olen, oodatakse midagi sellist: 1 päev varustuse kättesaamist, 5 päeva logelemist, 1 päev varustuse äraandmist. Mida ma ise arvan, polegi tähtis, küll aga võib ajateenistuse põhjal öelda, et Merevägi pole kindlasti see koht kuhu suurte ootuste ja lootustega minema peaks. Asjad mida ma EI oota (küll aga salamisi rumalalt loodan) on uute teadmiste ja oskuste saamine. Aga eks aeg näitab. Jube äge oleks lisaks reservisaamisele veel üks positiivse maiguga jutt siia kirjutada.

Lõpp

Ajateenistus on läbi. Täiesti uskumatu aga tõsi, 3. juunist, päevast mida sai ligi aasta aega oodatud, on nüüd juba pea nädal mööda läinud. Sellest võimatust sündmusest kirjutan hiljem edasi, enne veel lühidalt kahest viimasest teenistusnädalast.
Eelviimane nädal oli eriline, päriselt ka. Esimest korda nende 11 kuu jooksul toimus meil metsalaager mis oli huvitav ja mis ei olnud üks-ühele sarnane kõigi eelnevatega. Isegi vastupidi. Laagri teemaks oli „ellujäämisõpe“, ehk siis kuidas metsas hakkama saada. Esimene ja kõige suurem erinevus oli ilmselt see, et seal ei toimunud midagi „taktikalist“ ega sõjalist. Meil polnud kaasas relvi, kiivreid, rakmeid, mitte midagi sellist. Ümbritsevates laantes polnud sel korral ka mingit vaenlaseohtu, seega jäid ära kõiksugused (laske)positsioonide valmistamised, ööhäired ja muu rämps mis kellelegi ei meeldi. Ei olnud ka mingeid käsuliine, ametlikke pöördumisi, ranget päevakava. Ka leitnandi või majoriga võis käed taskus juttu ajada või küsimusi esitada, tavaolukorras oleks see täiesti mõeldamatu olnud. Laagri korraldus oli umbes selline: esimesel päeval jagati meid 4-5-liikmelistesse gruppidesse, iga grupp ehitas endale hüti kus magada ja elada saaks, lisaks jagati gruppidele välja jänesed ja kanad, kumbagi üks. Õhtusöögiks (esimene söögikord peale hommikut baasis) anti igaühele porgand ja kartul. Kana Vladimir ja jänes Kristo hakkasid tasapisi närvidele käima.
Kuna esimesel õhtul sadas kergelt vihma, sai selgeks, et meie püstkojal on suuri vajakajäämisi, igalt poolt tilkus midagi sisse. Märjaks saamine, külmetamine ja muu säärane mõjub alati demotiveerivalt, lisaks oli mõne jaoks väga raske hakkama saada tühja kõhu tundega. Täiesti normaalsed mehed muutusid piinavalt tüütuteks närvipundardeks, juba teisel päeval! Päev ise möödus onni parandades, süüa ei antud kordagi. Jänes ja kana kes oma maltsa närisid ja ringi vahtisid muutusid juba üsna häirivateks kuni ühe hetkeni mil tuli teade, et jänese võib nahka panna. Kõigepealt oli väike instruktaaž – kuhu nuiaga lüüa, kuhu nuga lükata, kuidas nülgida, mida süüa. Tegelikult ei midagi keerulist. Meie jänku oli suur, valge, pehme ja karvane. Mõne aja pärast oli osa temast vardas, osa katelokis keemas, osa lahti lõigatuna oma korda ootamas. Ise valmistasin tõelise gourmet-roa millesse läksid jänese süda, kopsud, neer, maks ja porgand + sõrmeotsatäis soola. See kooslus kõlab ehk kahtlaselt ent praetult oli see üllatavalt hea. Hea oli ka see, et keegi teine seda eriti süüa ei tahtnud.
Kolmas päev oli kalapüügipäev – lonkisime mitu kilomeetrit kuskile järve äärde, vahtisime terve päeva seal ja läksime laagrisse tagasi. Säravaim resultaat oli see, et üks gruppidest NÄGI kala. Niipalju siis sellest. Õhtul leidis oma otsa Vladimir. Ka temast läks osa potti ja osa vardasse ent vastupidiselt ootustele oli tulemus täiesti kohutav. Kõige lähedasem võrdlus oleks vast autokumm. Meeldiva ning kutsuva lõhnaga, särisevad ja pruunid koivad, kintsud ja muu olid kohutavalt sitked ja venisid nii mis hirmus. Hammastega kõvemini kiskudes ja tõmmates oli tunne, et kui sõrmed libisema peaksid, lendab see kummikana kogu täiega vastu silmnägu. Samas maitsel polnud viga midagi ja lõpuks sai siiski kõhu täis, selgus, et ka söömine võib olla sportlik... Viimasel päeval vedasime oma elamised mööda metsa laiali ja läksime ühtegi jälge jätmata Mereväebaasi tagasi.
Veel enne viimast nädalat oli mul väike puhkus, mille jooksul suutsin oma hüppeligese ära rikkuda -teised poisid hüppasid ju ka üle lõkke, miks siis mitte ka mina? Viimase nädala kohta pidas kompaniiülem meile väikse kõne: „On viimane nädal... /...sisutu jura... / ...ikka veel sisutu jura... / ...ühesõnaga, tuleb maksimaalne nädal!“. Need viimased sõnad jäid mulle lausa kõrvu helisema. Mõelda vaid, „maksimaalne nädal“, mis hull asi see olla võiks? Tegelikkuses oli see nädal lausa totter... Need kes terved olid, sooritasid 70 kilomeetrise rännaku, mis kulges mööda ühte ja sama teed, kaks korda edasi ja tagasi. Need kes mingi tervisehädaga tolmuteedest ja sääskedest ilma jäid, olid baasis ja koristasid. Uhke värk – 11 kuud väljaõpet lõppesid sellega, et ma kraapisin luuaga tolmu ja kruusa, kolm päeva jutti. Võiks öelda, et alustasin teenistust harjaga, lõpetasin luuaga. Vägev, vägev, vägev!
Eelviimane päev oli samuti vägev. Siis saadeti üks meie seast kartsa, kuna tal oli linnaloalt saabudes kuuspakk kotis. Pääslas öeldi, et seda ei tohi sisse tuua ja ta ei toonudki, paistis, et pole probleemi. Aga oli. Ja kuidas veel oli, pea terve viimase nädala väntsutati teda nagu tõelist retsidivisti, ülekuulamised, seletuskirjad jne. Enne seda polnud konkreetse isikuga ühtegi jama olnud. Lõpuks, suure pingutusega saadeti ta 48 tunniks arestikambrisse. Ei tea mis selle tagamõte võis olla aga tundus nagu mingi näidispoomise või lihtsalt ärapanemise moodi. Negatiivse emotsiooni tekitas see igal juhul.
...
Ja siis tuli reede. Kätte jõudis 3. juuni, päev mida olime niiiiii kaua oodanud. Üheteistkümnest kuust olid järel ainult üksikud tunnid, tuju oli kõrgel. Lõpuks ometi sai tsiviilriided selga panna, hakata asju ära viima ja reservi minekuks teatud allkirju koguma. Asjade korraldus oli tavapäraselt kohutav aga sellega olime juba harjunud, saime hakkama. Pärast lõunat saime väravast välja ning elu oli ilus, kohe väga ilus!
Viimasel päeval avanes lõpuks ometi ka võimalus anda tagasisidet teenistuse kohta. Nii palju kui tean, sai kogu asi pea kõigilt hävitavaid hinnanguid. Minu enda kirjutis oli samuti üsna terav ja väga kriitiline, siinkirjutatu on sellega võrreldes nagu hällilaul. Mingit tähtsust sellel ilmselt küll pole, suure tõenäosusega lähevad need kas paberihunti või paremal juhul kuskile arhiivi, meie järeltulijatele räägitakse vast sellest, kuidas me olime tänulikud võimaluse eest sellises imelises kohas teenida ja nii edasi...
Rohkem ei oska ma siia midagi kirjutada. Kokkuvõtted on suures osas tehtud ja midagi uut enam justkui lisada pole. Hea meel on, et see lõpuks läbi sai!

100% action!

Eelmine kord kirjutasin pikalt-laialt ajateenistuse mõjudest - jabura kiidulaulu ja tegelikkuse vastuoludest. Kui postitamisest juba mõni aeg mööda oli läinud, meenus veel asju mis tähelepanuta jäid.

Alustan "patriotismist, motivatsioonist ja sõdurite kaitsetahtest" - kolm fraasi, mida tühja jutu ajajad kangesti kasutada armastavad. Igasugust hülgeila uskudes võiks arvata, et siin oma aja ära istunutest saavadki mingid tõelised aatemehed, kes ei kohku tagasi millegi ees ja nii edasi. Nagu keegi sõdur igihaljast "Švejkist" kellel löödi pea maha. See pea veeres mööda kraavi ja hüüdis: "Täida sõdur käsku, täida sõdur kohust, olgu käsk mis tahes hoolimata ohust!" - ütlemata andekas raamat ikka. Kahjuks või õnneks päriselus asjad nii ei käi ja reaalsus on märksa igavam ning hallim. Üks instruktor kirjeldas meie relvadrillide tundi umbes nii: "meestel olid pilgud tühjad, tegutseti hooletult...". Kõnealuses tunnis harjutasime seda kuidas automaadile salve alla panna ning kuidas relva käes hoida. Ajateenistuse viimasel kuul!!! Sama hästi võiks taksojuhile rääkida kummal pool autos juht istub ja kuidas rooli sõidusuuna muutmiseks kasutada. Mõni ime, et kedagi ei huvita. Samasugust suhtumist võib märgata veel väga paljude (kui mitte kõigi) asjade puhul, entusiasmi ja motivatsiooni justkui napiks. Rõhutan jälle, et see subjektiiv-negatiivne jutt ei käi ehk absoluutselt kõigi kohta aga minu enda kohta küll. Ainsaks mis tõeliselt motiveerib on veel 3. juuni - teadmine, et see istumine saab lõpuks läbi ja ma ei pea enam kunagi enda aega niimoodi arutult raiskama. Nii palju siis motiveeritusest.

Isamaaliste tunnete ja kaitsetahtega pole lood palju paremad. Eriti hull oli asi alles siia tulles, kui igahommikune hümnilaulmine (...Isamaa mu õnn ja rõõm (?!) ... sind tänan mina alati... (mille eest, ajateenistuse eest või???)) hakkas tõepoolest vastu, nüüd on see kahanenud lihtsalt tüütuks. Paljud on ka öelnud, et kui kunagi sõda tuleks, peaks lihtsalt Eestist ära minema. See on igatahes kurb, aga ei pruugi näidata ainult suhtumist kodumaasse, vaid ka näiteks usu puudumist meie kaitsevõimesse. Tõepoolest, mõningaid küsitavusi ju on... Mees automaadi ja katelokiga vs. moodne hävituslennuk; pea liikumisvõimetu Admiral Pitka + plastmasslaevastik vs. lennukikandjad ja tuumaallveelaevad? Mõtlemise koht vist. Aga see selleks. Sotsiaalpsühholoogiast on meeles, et inimeste hoiakud ja käitumine ei ole omavahel kuigi jäigalt seotud, seega loodame parimat. Ehk ei jookse esimese paugu peale päris kõik kodanikud siit minema.

Masendavatest kokkuvõtetest praegu aitab, mõne lausega väljaõppest ka. Viimasel ajal on meie tegevused õige pisut temaatilisemaks muutunud. Kui ma üsna haige peaga viimaselt puhkuselt saabusin, saime näiteks terve päeva päästeparves kõikuda (!) ning vahepeal täispuhutava kajakiga ringi aerutada. Eelmisel nädalal aerutasime kummipaatidega mööda akvatooriumit ja sel nädalal tegid sõbrapoisid Vergi kandis dessantuurat (= kaasvõitlejad tegid dessanti). Nimelt algas 16. mail "suurõppus" Baltic Fortress 2011 (mille kohta leidsin google'ist täpselt ÜHE uudise). Umbes kuuetunnine sõit Vergisse oli ühtlasi ka esimene ja ainus kord ajateenistuse jooksul mil meil avanes võimalus reaalselt laeval olla ja sellega sõita. Saatuse iroonia on aga see, et ma jäin just enne seda haigeks. "Fakk jea!" Mõned päevad enne üritust tekkis mul üsnagi ebameeldiv 38-39 palavik + mandlipõletik ja dessant jäi ära, minu jaoks. Nüüd olen juba ei tea mitu päeva voodi- ja kasarmurežiimil olnud, lihtsalt ootan kuni viimased 15 päeva ära tiksuvad. 100% action!!

Hakkan juba meheks saama?

K: „Kuidas sõjaväes läheb?“; „Mis sul uudist?“; „Oled juba laevaga ka sõitnud?”

V: „Sama mis viimased 9 kuud...“; „Ei midagi erilist...“; „ EI“

Niipalju siis sellest. Ainsa põnevama seigana võiks mainida kaitseväe viievõistlust kuhu ma osalema sattusin ja mille Merevägi ülejäänud väeosade ees taaskord võitis. Võistlusaladeks olid laskmine, takistusrada, ujumine, granaadi(-kujulise-kolaka)vise ja 8km jooks. Kaks esimest ala läksid päris hästi, olin ajateenijate arvestuses lausa teisel kohal. Ja siis tuli ujumine. Ujuti kolmekaupa, distantsiks 50 meetrit. Minu stardigruppi sattusid veel üks Merevägilane, veel halvem ujuja kui mina ise ja siis veel keegi tundmatu kapral X misiganespataljonist. Kui anti stardivile, lendas see kõrvaline isik imekiirelt vette, meil aga polnud aimugi millise vile peale end üldse liigutama peaks hakkama ja seega magasime stardi lootusetult maha. Siis kui me alles vette jõudsime oli kolmas mees juba nii mõnedki meetrid ujunud, ent see, et teisi kuskil näha polnud ehmatas vist vaesekese ära. Nagu pärast kuulsin, oli ta veest välja tulnud, puki otsa roninud ning uuesti vette hüpanud. Ju tal siis nappis enesekindlust... Mina olin sellest kolmikust igatahes kõige kiirem ja võistluse parimatest umbes 2 korda aeglasem, teine mereväemees kaotas omakorda veel umbes kümne sekundiga (parimate ajad jäid alla 30 sekundi). Meie taset näitas seegi, et topelt-vettehüppe teinud võitleja jõudis meile lõpus peaaegu järele. See jutt on ühtlasi vastuseks MEREväe ja ujumise omavahelisi seoseid puudutavatele küsimustele. /-/ Granaadivise läks veidi paremini kui ujumine ning 8km jooksul polnud väga vigagi. Võistlemise ja võistlusteks valmistumisega sai 2 sisutühja nädalat mööda saata ja hea tulemuse puhul anti ka 3 päeva lisapuhkust.

3. juunini on jäänud veel umbes 1 kuu. Mõte sellest, et istuda on jäänud veel ainult ~30 päeva, ei tundu enam sugugi hull – varsti, juba üsna pea saab lõpuks ometi okastraadid, käsuahelad ja koledad barakid selja taha jätta ning vabadusse astuda. Selles valguses proovingi kirjutada ajateenistuse mõjudest – kas ja kui palju 11 kuud harja, kühvlit ja staadioniringe noort inimest muuta võib.

Uskudes ametlikku propagandat, peaksin ma nüüdseks olema juba hirmtugev ja –tark, igal alal. Teadma ja tundma riigikaitse põhitõdesid, infotehnoloogiat, sidepidamist, puhtuse ja korra hoidmist, (enese)distsipliin, kohuse- ja vastutustunne peaksid olema uutel tasanditel. Ja uskudes „teadjaid inimesi“, pole ka meheks saamiseni enam kuigi pikk maa minna. Kas minust on tõepoolest saamas Joonistatud Mees Dagö laulust, tõeline mees ühiskonna silmis ja üleüldse parem inimene? Tegelikult saab isegi keskpärane sõjaväelane aru, et see jutt on jama.

„Mis kasu sellest ikkagi on? Räägitakse, et see pidavat meest muutma?! No tõesti, ei suuda ei minu ega ilmselt ka enamike teiste silm eristada „mõttetut meest“ ja ajateenistuses käinud meest.“ – nii kirjutasin ma eelmise aasta juunis ja arvan nii ka nüüd. Kes minuga viimasel ajal vähem ja pealiskaudsemalt kokku on puutunud, ei märka ilmselt midagi mis muutunud oleks. Lähedasemad panevad ehk tähele, et olen passiivsem, laisem ja otsustusvõimetum ning ei oska oma vabade hetkedega suurt midagi peale hakata. See on kahjuks tõsi. Kui enne, „päriselus“, proovisin aega maksimaalselt kasutada –midagi teha, kedagi näha, kuskile minna, siis nüüd on see pigem vastupidi. Kindlasti on oma osa ka valitseval olukorral – välja saades olen nagu kuu pealt kukkunud, kõik on jälle veidi võõras, ent oma mõju on kahtlemata ka ajateenistus jätnud. Pidev ootamine, passimine, päevade lugemine – millal ometi see jura läbi saab... Iga päev üks ja sama, kolmas juuni, tule juba!! Mõnikord on selline tunne, et selle päeva saabudes ei viitsi enam lusikatki tõsta, et kõhtu täis saada.

Füüsiline pool, oskused ja teadmised on pigem paranenud, samas ei julgeks väita, et see midagi eriti märkimisväärset on. Füüsiline vorm on õieti umbes-täpselt sama mis aasta tagasi – kaalus olen juurde võtnud 1 või 2 kilo, „musklid“ on samasugused. John Ramboni on veel pikk maa minna ent mingil määral on kuulipilduja ning muu tavaari kaasas vedamine hästi mõjunud küll. Oskuste ja teadmistega on aga nii, et arenenud olen ma peamiselt neis valdkondades mida meile õpetatud ja drill-drill-drillitud on. Ehk siis – MG3 või AK4 kokku-lahti võtmine, hooldus ja tulistamine on selged, nagu ka parem-vasak-pool, taktsammu marss jne, samas kui palju eelnevate kooliaastate ja muu läbi omandatut on peast välja rännanud. Päris gorillaks pole ma siiski muutunud, võimaluste piires olen näiteks raamatuid lugenud vms, kuid üldine intelligentsitase tundub küll pigem alanenud olevat. Elades pea terve aasta põhimõtte: „sõdur ei mõtle, sõdur koristab“ järgi, peab ju midagi muutuma. Aga loodetavasti pole mul õigus.

Veel paar märkust omandatud teadmiste ja oskuste kohta. Esiteks – koristada oskan ma nüüd kahtlemata paremini. Kommentaarid oleksid liigsed. Teiseks – enam-vähem kõik siin õpitu on omandatav paari-kolme kuuga. Drill-drill-drill võtab loomulikult ka oma osa aga 11 kuud on ilmselgelt üle pakutud. Kui me saame aeg-ajalt selliseid käske nagu „Tehke midagi!“ või „Tehke nägu nagu te teeksite midagi!“ peab midagi valesti olema.

Meenutades kulunud väljendit „kõik inimesed on erinevad“, peab tõdema, et ka ajateenistuse mõju on inimeseti erinev. Igaühest pole saanud laisklooma, mõnel on lausa vajadus olla igal pool ja alati esimesena, on neid kes on siin 20 kilo alla või 10 juurde võtnud. Üks (vist) tahab isegi kõrgemasse sõjakooli minna, mõni jällegi leiab, et siin juhtub alailma midagi ekstreemset ja põnevat.

Tuleb tunnistada, et täiesti mõttetu pole möödaläinud aeg isegi minu jaoks olnud – lisaks eelpoolmainitule võin ma nüüd sõjaväejutte kaasa rääkida, mõistan kaitsejõudude süsteemi ja sellega seonduvat (ei usu kõiksugu häma), tutvusringkond on veidi laienenud ning olen näinud, teinud ja proovinud asju mida normaalses elus ilmselt ette poleks tulnud. Kes oleks arvanud, et ka lumehanges istudes on võimalik magama jääda või, et nädal aega kuskil sopaaugus telkides, märjana, pesemata ja makarone süües on võimalik huumorimeelt säilitada ning „normaalselt“ elada? Veel üks tohutult suur, tähtis ja hea asi on see, et pärast 3. juunit, ei pea ma selle nuhtluse peale enam mitte kunagi mõtlema. CV-sse läheb pool rida juurde ja ajateenistusest saab minevik. Kuulates sõprade ja tuttavate tumedaid tulevikuperspektiive, jääb mul üle ainult pead vangutada ja edu soovida. Minu aeg saab varsti täis (:

Kõige tähtsamad uudised.

Viimased 2 nädalat olime teisipäevast reedeni metsas, tegime laias laastus samu asju mis viimased 9 kuud (see väljend kipub end taas kordama). Oli lumine, mudane, märg, ebamugav, süüa ja magada sai vähe, kõik kuidagi niru - aga ei midagi üle mõistuse rasket. Peamiselt lihtsalt ebamugav. Lõpuks ometi saime ka korralikult lasta, mina kui kuulipildur sain mõlemal nädalal 400 padrunit, rohkem kui senise ajateenistuse jooksul kokku. Oli päris huvitav.
Ühel noormehel juhtus ka mingit sorti õnnetus käega. Mina olin samal ajal teel söömast lahingusse ja asja oma silmaga algusest lõpuni ei näinud. Kaitsevägi kui absoluutselt mitte-salatsev organisatsioon pole selle kohta ka midagi eriti täpsemat öelnud. Ja noh... kelle asi see üldse on. Shit happens, eksole?
Eelmisel pühapäeval sattusin huvitavasse olukorda kui pidin kai pealt, laevaromude vahelt pisikest hülgepoega ära transportima. Vaeseke oli mingil põhjusel veest välja roninud ja peesitas asfaldil, mina ja üks kaasvõitleja sulpsatasime ta vette tagasi. Päris omamoodi kogemus...
Lõpetuseks jälle kõige olulisemast, 22. aprill kuni 3. mai on mul jälle puhkus, pärast seda jääb veel üks kuu. Lõpp läheneb ja tundub, et see on ainult hea (:

Lühidalt

Oli paraad. Tohutu eetriaeg, kõige uhkem esindus, kõige kõvem hääl, kõik naised vaatavad - nii räägiti meile enne. Milline oli tegelikkus? ETV kommentaatorid pidasid Vahipataljoni aukompaniid (need kes presidendilossi juures seisavad) Mereväeks, Mereväe ülema nime ei teatud, suures plaanis näidati meid ehk 5-6 sekundit. Koht kus me seisma pidime, jäi kuskile bussipeatuse ja pinkide-postide vahele, inimesed olid meie selja taga. Aga muidu polnud viga, kohal olla ja osaleda mulle isegi meeldis. Taolisele üritusele ilmselt enam ei satu, paraad ei kestnud kuigi kaua ja külm ka ei hakanud.
Tunniplaanis olid täpselt samad asjad mis viimasel kaheksal kuul.
Kord sattusime A. Le Coq Arenale pinkide vahelt jääd ja lund ära taguma.
21. - 27. märts olen väiksel puhkusel, teised teevad samal ajal umbes-täpselt samu asju mis viimasel kaheksal kuul (see fraas justkui kordub?).
Lahinglaskmistel (tulistamine ja liikumine) oleksin positsiooni vahetades peaaegu kuuli saanud. Vahetult enne seda olin oma kuulipildujale padrunilindi valet pidi peale pannud (väljaõppinud kuulipildur olen ikkagi). Polnud just minu päev... Sõimata sain tol korral normaalselt. Aga muidu oli väga hea!