Ajateenistus on läbi. Täiesti uskumatu aga tõsi, 3. juunist, päevast mida sai ligi aasta aega oodatud, on nüüd juba pea nädal mööda läinud. Sellest võimatust sündmusest kirjutan hiljem edasi, enne veel lühidalt kahest viimasest teenistusnädalast.
Eelviimane nädal oli eriline, päriselt ka. Esimest korda nende 11 kuu jooksul toimus meil metsalaager mis oli huvitav ja mis ei olnud üks-ühele sarnane kõigi eelnevatega. Isegi vastupidi. Laagri teemaks oli „ellujäämisõpe“, ehk siis kuidas metsas hakkama saada. Esimene ja kõige suurem erinevus oli ilmselt see, et seal ei toimunud midagi „taktikalist“ ega sõjalist. Meil polnud kaasas relvi, kiivreid, rakmeid, mitte midagi sellist. Ümbritsevates laantes polnud sel korral ka mingit vaenlaseohtu, seega jäid ära kõiksugused (laske)positsioonide valmistamised, ööhäired ja muu rämps mis kellelegi ei meeldi. Ei olnud ka mingeid käsuliine, ametlikke pöördumisi, ranget päevakava. Ka leitnandi või majoriga võis käed taskus juttu ajada või küsimusi esitada, tavaolukorras oleks see täiesti mõeldamatu olnud. Laagri korraldus oli umbes selline: esimesel päeval jagati meid 4-5-liikmelistesse gruppidesse, iga grupp ehitas endale hüti kus magada ja elada saaks, lisaks jagati gruppidele välja jänesed ja kanad, kumbagi üks. Õhtusöögiks (esimene söögikord peale hommikut baasis) anti igaühele porgand ja kartul. Kana Vladimir ja jänes Kristo hakkasid tasapisi närvidele käima.
Kuna esimesel õhtul sadas kergelt vihma, sai selgeks, et meie püstkojal on suuri vajakajäämisi, igalt poolt tilkus midagi sisse. Märjaks saamine, külmetamine ja muu säärane mõjub alati demotiveerivalt, lisaks oli mõne jaoks väga raske hakkama saada tühja kõhu tundega. Täiesti normaalsed mehed muutusid piinavalt tüütuteks närvipundardeks, juba teisel päeval! Päev ise möödus onni parandades, süüa ei antud kordagi. Jänes ja kana kes oma maltsa närisid ja ringi vahtisid muutusid juba üsna häirivateks kuni ühe hetkeni mil tuli teade, et jänese võib nahka panna. Kõigepealt oli väike instruktaaž – kuhu nuiaga lüüa, kuhu nuga lükata, kuidas nülgida, mida süüa. Tegelikult ei midagi keerulist. Meie jänku oli suur, valge, pehme ja karvane. Mõne aja pärast oli osa temast vardas, osa katelokis keemas, osa lahti lõigatuna oma korda ootamas. Ise valmistasin tõelise gourmet-roa millesse läksid jänese süda, kopsud, neer, maks ja porgand + sõrmeotsatäis soola. See kooslus kõlab ehk kahtlaselt ent praetult oli see üllatavalt hea. Hea oli ka see, et keegi teine seda eriti süüa ei tahtnud.
Kolmas päev oli kalapüügipäev – lonkisime mitu kilomeetrit kuskile järve äärde, vahtisime terve päeva seal ja läksime laagrisse tagasi. Säravaim resultaat oli see, et üks gruppidest NÄGI kala. Niipalju siis sellest. Õhtul leidis oma otsa Vladimir. Ka temast läks osa potti ja osa vardasse ent vastupidiselt ootustele oli tulemus täiesti kohutav. Kõige lähedasem võrdlus oleks vast autokumm. Meeldiva ning kutsuva lõhnaga, särisevad ja pruunid koivad, kintsud ja muu olid kohutavalt sitked ja venisid nii mis hirmus. Hammastega kõvemini kiskudes ja tõmmates oli tunne, et kui sõrmed libisema peaksid, lendab see kummikana kogu täiega vastu silmnägu. Samas maitsel polnud viga midagi ja lõpuks sai siiski kõhu täis, selgus, et ka söömine võib olla sportlik... Viimasel päeval vedasime oma elamised mööda metsa laiali ja läksime ühtegi jälge jätmata Mereväebaasi tagasi.
Veel enne viimast nädalat oli mul väike puhkus, mille jooksul suutsin oma hüppeligese ära rikkuda -teised poisid hüppasid ju ka üle lõkke, miks siis mitte ka mina? Viimase nädala kohta pidas kompaniiülem meile väikse kõne: „On viimane nädal... /...sisutu jura... / ...ikka veel sisutu jura... / ...ühesõnaga, tuleb maksimaalne nädal!“. Need viimased sõnad jäid mulle lausa kõrvu helisema. Mõelda vaid, „maksimaalne nädal“, mis hull asi see olla võiks? Tegelikkuses oli see nädal lausa totter... Need kes terved olid, sooritasid 70 kilomeetrise rännaku, mis kulges mööda ühte ja sama teed, kaks korda edasi ja tagasi. Need kes mingi tervisehädaga tolmuteedest ja sääskedest ilma jäid, olid baasis ja koristasid. Uhke värk – 11 kuud väljaõpet lõppesid sellega, et ma kraapisin luuaga tolmu ja kruusa, kolm päeva jutti. Võiks öelda, et alustasin teenistust harjaga, lõpetasin luuaga. Vägev, vägev, vägev!
Eelviimane päev oli samuti vägev. Siis saadeti üks meie seast kartsa, kuna tal oli linnaloalt saabudes kuuspakk kotis. Pääslas öeldi, et seda ei tohi sisse tuua ja ta ei toonudki, paistis, et pole probleemi. Aga oli. Ja kuidas veel oli, pea terve viimase nädala väntsutati teda nagu tõelist retsidivisti, ülekuulamised, seletuskirjad jne. Enne seda polnud konkreetse isikuga ühtegi jama olnud. Lõpuks, suure pingutusega saadeti ta 48 tunniks arestikambrisse. Ei tea mis selle tagamõte võis olla aga tundus nagu mingi näidispoomise või lihtsalt ärapanemise moodi. Negatiivse emotsiooni tekitas see igal juhul.
...
Ja siis tuli reede. Kätte jõudis 3. juuni, päev mida olime niiiiii kaua oodanud. Üheteistkümnest kuust olid järel ainult üksikud tunnid, tuju oli kõrgel. Lõpuks ometi sai tsiviilriided selga panna, hakata asju ära viima ja reservi minekuks teatud allkirju koguma. Asjade korraldus oli tavapäraselt kohutav aga sellega olime juba harjunud, saime hakkama. Pärast lõunat saime väravast välja ning elu oli ilus, kohe väga ilus!
Viimasel päeval avanes lõpuks ometi ka võimalus anda tagasisidet teenistuse kohta. Nii palju kui tean, sai kogu asi pea kõigilt hävitavaid hinnanguid. Minu enda kirjutis oli samuti üsna terav ja väga kriitiline, siinkirjutatu on sellega võrreldes nagu hällilaul. Mingit tähtsust sellel ilmselt küll pole, suure tõenäosusega lähevad need kas paberihunti või paremal juhul kuskile arhiivi, meie järeltulijatele räägitakse vast sellest, kuidas me olime tänulikud võimaluse eest sellises imelises kohas teenida ja nii edasi...
Rohkem ei oska ma siia midagi kirjutada. Kokkuvõtted on suures osas tehtud ja midagi uut enam justkui lisada pole. Hea meel on, et see lõpuks läbi sai!
Eelviimane nädal oli eriline, päriselt ka. Esimest korda nende 11 kuu jooksul toimus meil metsalaager mis oli huvitav ja mis ei olnud üks-ühele sarnane kõigi eelnevatega. Isegi vastupidi. Laagri teemaks oli „ellujäämisõpe“, ehk siis kuidas metsas hakkama saada. Esimene ja kõige suurem erinevus oli ilmselt see, et seal ei toimunud midagi „taktikalist“ ega sõjalist. Meil polnud kaasas relvi, kiivreid, rakmeid, mitte midagi sellist. Ümbritsevates laantes polnud sel korral ka mingit vaenlaseohtu, seega jäid ära kõiksugused (laske)positsioonide valmistamised, ööhäired ja muu rämps mis kellelegi ei meeldi. Ei olnud ka mingeid käsuliine, ametlikke pöördumisi, ranget päevakava. Ka leitnandi või majoriga võis käed taskus juttu ajada või küsimusi esitada, tavaolukorras oleks see täiesti mõeldamatu olnud. Laagri korraldus oli umbes selline: esimesel päeval jagati meid 4-5-liikmelistesse gruppidesse, iga grupp ehitas endale hüti kus magada ja elada saaks, lisaks jagati gruppidele välja jänesed ja kanad, kumbagi üks. Õhtusöögiks (esimene söögikord peale hommikut baasis) anti igaühele porgand ja kartul. Kana Vladimir ja jänes Kristo hakkasid tasapisi närvidele käima.
Kuna esimesel õhtul sadas kergelt vihma, sai selgeks, et meie püstkojal on suuri vajakajäämisi, igalt poolt tilkus midagi sisse. Märjaks saamine, külmetamine ja muu säärane mõjub alati demotiveerivalt, lisaks oli mõne jaoks väga raske hakkama saada tühja kõhu tundega. Täiesti normaalsed mehed muutusid piinavalt tüütuteks närvipundardeks, juba teisel päeval! Päev ise möödus onni parandades, süüa ei antud kordagi. Jänes ja kana kes oma maltsa närisid ja ringi vahtisid muutusid juba üsna häirivateks kuni ühe hetkeni mil tuli teade, et jänese võib nahka panna. Kõigepealt oli väike instruktaaž – kuhu nuiaga lüüa, kuhu nuga lükata, kuidas nülgida, mida süüa. Tegelikult ei midagi keerulist. Meie jänku oli suur, valge, pehme ja karvane. Mõne aja pärast oli osa temast vardas, osa katelokis keemas, osa lahti lõigatuna oma korda ootamas. Ise valmistasin tõelise gourmet-roa millesse läksid jänese süda, kopsud, neer, maks ja porgand + sõrmeotsatäis soola. See kooslus kõlab ehk kahtlaselt ent praetult oli see üllatavalt hea. Hea oli ka see, et keegi teine seda eriti süüa ei tahtnud.
Kolmas päev oli kalapüügipäev – lonkisime mitu kilomeetrit kuskile järve äärde, vahtisime terve päeva seal ja läksime laagrisse tagasi. Säravaim resultaat oli see, et üks gruppidest NÄGI kala. Niipalju siis sellest. Õhtul leidis oma otsa Vladimir. Ka temast läks osa potti ja osa vardasse ent vastupidiselt ootustele oli tulemus täiesti kohutav. Kõige lähedasem võrdlus oleks vast autokumm. Meeldiva ning kutsuva lõhnaga, särisevad ja pruunid koivad, kintsud ja muu olid kohutavalt sitked ja venisid nii mis hirmus. Hammastega kõvemini kiskudes ja tõmmates oli tunne, et kui sõrmed libisema peaksid, lendab see kummikana kogu täiega vastu silmnägu. Samas maitsel polnud viga midagi ja lõpuks sai siiski kõhu täis, selgus, et ka söömine võib olla sportlik... Viimasel päeval vedasime oma elamised mööda metsa laiali ja läksime ühtegi jälge jätmata Mereväebaasi tagasi.
Veel enne viimast nädalat oli mul väike puhkus, mille jooksul suutsin oma hüppeligese ära rikkuda -teised poisid hüppasid ju ka üle lõkke, miks siis mitte ka mina? Viimase nädala kohta pidas kompaniiülem meile väikse kõne: „On viimane nädal... /...sisutu jura... / ...ikka veel sisutu jura... / ...ühesõnaga, tuleb maksimaalne nädal!“. Need viimased sõnad jäid mulle lausa kõrvu helisema. Mõelda vaid, „maksimaalne nädal“, mis hull asi see olla võiks? Tegelikkuses oli see nädal lausa totter... Need kes terved olid, sooritasid 70 kilomeetrise rännaku, mis kulges mööda ühte ja sama teed, kaks korda edasi ja tagasi. Need kes mingi tervisehädaga tolmuteedest ja sääskedest ilma jäid, olid baasis ja koristasid. Uhke värk – 11 kuud väljaõpet lõppesid sellega, et ma kraapisin luuaga tolmu ja kruusa, kolm päeva jutti. Võiks öelda, et alustasin teenistust harjaga, lõpetasin luuaga. Vägev, vägev, vägev!
Eelviimane päev oli samuti vägev. Siis saadeti üks meie seast kartsa, kuna tal oli linnaloalt saabudes kuuspakk kotis. Pääslas öeldi, et seda ei tohi sisse tuua ja ta ei toonudki, paistis, et pole probleemi. Aga oli. Ja kuidas veel oli, pea terve viimase nädala väntsutati teda nagu tõelist retsidivisti, ülekuulamised, seletuskirjad jne. Enne seda polnud konkreetse isikuga ühtegi jama olnud. Lõpuks, suure pingutusega saadeti ta 48 tunniks arestikambrisse. Ei tea mis selle tagamõte võis olla aga tundus nagu mingi näidispoomise või lihtsalt ärapanemise moodi. Negatiivse emotsiooni tekitas see igal juhul.
...
Ja siis tuli reede. Kätte jõudis 3. juuni, päev mida olime niiiiii kaua oodanud. Üheteistkümnest kuust olid järel ainult üksikud tunnid, tuju oli kõrgel. Lõpuks ometi sai tsiviilriided selga panna, hakata asju ära viima ja reservi minekuks teatud allkirju koguma. Asjade korraldus oli tavapäraselt kohutav aga sellega olime juba harjunud, saime hakkama. Pärast lõunat saime väravast välja ning elu oli ilus, kohe väga ilus!
Viimasel päeval avanes lõpuks ometi ka võimalus anda tagasisidet teenistuse kohta. Nii palju kui tean, sai kogu asi pea kõigilt hävitavaid hinnanguid. Minu enda kirjutis oli samuti üsna terav ja väga kriitiline, siinkirjutatu on sellega võrreldes nagu hällilaul. Mingit tähtsust sellel ilmselt küll pole, suure tõenäosusega lähevad need kas paberihunti või paremal juhul kuskile arhiivi, meie järeltulijatele räägitakse vast sellest, kuidas me olime tänulikud võimaluse eest sellises imelises kohas teenida ja nii edasi...
Rohkem ei oska ma siia midagi kirjutada. Kokkuvõtted on suures osas tehtud ja midagi uut enam justkui lisada pole. Hea meel on, et see lõpuks läbi sai!
No comments:
Post a Comment