Eelmine kord kirjutasin pikalt-laialt ajateenistuse mõjudest - jabura kiidulaulu ja tegelikkuse vastuoludest. Kui postitamisest juba mõni aeg mööda oli läinud, meenus veel asju mis tähelepanuta jäid.
Alustan "patriotismist, motivatsioonist ja sõdurite kaitsetahtest" - kolm fraasi, mida tühja jutu ajajad kangesti kasutada armastavad. Igasugust hülgeila uskudes võiks arvata, et siin oma aja ära istunutest saavadki mingid tõelised aatemehed, kes ei kohku tagasi millegi ees ja nii edasi. Nagu keegi sõdur igihaljast "Švejkist" kellel löödi pea maha. See pea veeres mööda kraavi ja hüüdis: "Täida sõdur käsku, täida sõdur kohust, olgu käsk mis tahes hoolimata ohust!" - ütlemata andekas raamat ikka. Kahjuks või õnneks päriselus asjad nii ei käi ja reaalsus on märksa igavam ning hallim. Üks instruktor kirjeldas meie relvadrillide tundi umbes nii: "meestel olid pilgud tühjad, tegutseti hooletult...". Kõnealuses tunnis harjutasime seda kuidas automaadile salve alla panna ning kuidas relva käes hoida. Ajateenistuse viimasel kuul!!! Sama hästi võiks taksojuhile rääkida kummal pool autos juht istub ja kuidas rooli sõidusuuna muutmiseks kasutada. Mõni ime, et kedagi ei huvita. Samasugust suhtumist võib märgata veel väga paljude (kui mitte kõigi) asjade puhul, entusiasmi ja motivatsiooni justkui napiks. Rõhutan jälle, et see subjektiiv-negatiivne jutt ei käi ehk absoluutselt kõigi kohta aga minu enda kohta küll. Ainsaks mis tõeliselt motiveerib on veel 3. juuni - teadmine, et see istumine saab lõpuks läbi ja ma ei pea enam kunagi enda aega niimoodi arutult raiskama. Nii palju siis motiveeritusest.
Isamaaliste tunnete ja kaitsetahtega pole lood palju paremad. Eriti hull oli asi alles siia tulles, kui igahommikune hümnilaulmine (...Isamaa mu õnn ja rõõm (?!) ... sind tänan mina alati... (mille eest, ajateenistuse eest või???)) hakkas tõepoolest vastu, nüüd on see kahanenud lihtsalt tüütuks. Paljud on ka öelnud, et kui kunagi sõda tuleks, peaks lihtsalt Eestist ära minema. See on igatahes kurb, aga ei pruugi näidata ainult suhtumist kodumaasse, vaid ka näiteks usu puudumist meie kaitsevõimesse. Tõepoolest, mõningaid küsitavusi ju on... Mees automaadi ja katelokiga vs. moodne hävituslennuk; pea liikumisvõimetu Admiral Pitka + plastmasslaevastik vs. lennukikandjad ja tuumaallveelaevad? Mõtlemise koht vist. Aga see selleks. Sotsiaalpsühholoogiast on meeles, et inimeste hoiakud ja käitumine ei ole omavahel kuigi jäigalt seotud, seega loodame parimat. Ehk ei jookse esimese paugu peale päris kõik kodanikud siit minema.
Masendavatest kokkuvõtetest praegu aitab, mõne lausega väljaõppest ka. Viimasel ajal on meie tegevused õige pisut temaatilisemaks muutunud. Kui ma üsna haige peaga viimaselt puhkuselt saabusin, saime näiteks terve päeva päästeparves kõikuda (!) ning vahepeal täispuhutava kajakiga ringi aerutada. Eelmisel nädalal aerutasime kummipaatidega mööda akvatooriumit ja sel nädalal tegid sõbrapoisid Vergi kandis dessantuurat (= kaasvõitlejad tegid dessanti). Nimelt algas 16. mail "suurõppus" Baltic Fortress 2011 (mille kohta leidsin google'ist täpselt ÜHE uudise). Umbes kuuetunnine sõit Vergisse oli ühtlasi ka esimene ja ainus kord ajateenistuse jooksul mil meil avanes võimalus reaalselt laeval olla ja sellega sõita. Saatuse iroonia on aga see, et ma jäin just enne seda haigeks. "Fakk jea!" Mõned päevad enne üritust tekkis mul üsnagi ebameeldiv 38-39 palavik + mandlipõletik ja dessant jäi ära, minu jaoks. Nüüd olen juba ei tea mitu päeva voodi- ja kasarmurežiimil olnud, lihtsalt ootan kuni viimased 15 päeva ära tiksuvad. 100% action!!
Alustan "patriotismist, motivatsioonist ja sõdurite kaitsetahtest" - kolm fraasi, mida tühja jutu ajajad kangesti kasutada armastavad. Igasugust hülgeila uskudes võiks arvata, et siin oma aja ära istunutest saavadki mingid tõelised aatemehed, kes ei kohku tagasi millegi ees ja nii edasi. Nagu keegi sõdur igihaljast "Švejkist" kellel löödi pea maha. See pea veeres mööda kraavi ja hüüdis: "Täida sõdur käsku, täida sõdur kohust, olgu käsk mis tahes hoolimata ohust!" - ütlemata andekas raamat ikka. Kahjuks või õnneks päriselus asjad nii ei käi ja reaalsus on märksa igavam ning hallim. Üks instruktor kirjeldas meie relvadrillide tundi umbes nii: "meestel olid pilgud tühjad, tegutseti hooletult...". Kõnealuses tunnis harjutasime seda kuidas automaadile salve alla panna ning kuidas relva käes hoida. Ajateenistuse viimasel kuul!!! Sama hästi võiks taksojuhile rääkida kummal pool autos juht istub ja kuidas rooli sõidusuuna muutmiseks kasutada. Mõni ime, et kedagi ei huvita. Samasugust suhtumist võib märgata veel väga paljude (kui mitte kõigi) asjade puhul, entusiasmi ja motivatsiooni justkui napiks. Rõhutan jälle, et see subjektiiv-negatiivne jutt ei käi ehk absoluutselt kõigi kohta aga minu enda kohta küll. Ainsaks mis tõeliselt motiveerib on veel 3. juuni - teadmine, et see istumine saab lõpuks läbi ja ma ei pea enam kunagi enda aega niimoodi arutult raiskama. Nii palju siis motiveeritusest.
Isamaaliste tunnete ja kaitsetahtega pole lood palju paremad. Eriti hull oli asi alles siia tulles, kui igahommikune hümnilaulmine (...Isamaa mu õnn ja rõõm (?!) ... sind tänan mina alati... (mille eest, ajateenistuse eest või???)) hakkas tõepoolest vastu, nüüd on see kahanenud lihtsalt tüütuks. Paljud on ka öelnud, et kui kunagi sõda tuleks, peaks lihtsalt Eestist ära minema. See on igatahes kurb, aga ei pruugi näidata ainult suhtumist kodumaasse, vaid ka näiteks usu puudumist meie kaitsevõimesse. Tõepoolest, mõningaid küsitavusi ju on... Mees automaadi ja katelokiga vs. moodne hävituslennuk; pea liikumisvõimetu Admiral Pitka + plastmasslaevastik vs. lennukikandjad ja tuumaallveelaevad? Mõtlemise koht vist. Aga see selleks. Sotsiaalpsühholoogiast on meeles, et inimeste hoiakud ja käitumine ei ole omavahel kuigi jäigalt seotud, seega loodame parimat. Ehk ei jookse esimese paugu peale päris kõik kodanikud siit minema.
Masendavatest kokkuvõtetest praegu aitab, mõne lausega väljaõppest ka. Viimasel ajal on meie tegevused õige pisut temaatilisemaks muutunud. Kui ma üsna haige peaga viimaselt puhkuselt saabusin, saime näiteks terve päeva päästeparves kõikuda (!) ning vahepeal täispuhutava kajakiga ringi aerutada. Eelmisel nädalal aerutasime kummipaatidega mööda akvatooriumit ja sel nädalal tegid sõbrapoisid Vergi kandis dessantuurat (= kaasvõitlejad tegid dessanti). Nimelt algas 16. mail "suurõppus" Baltic Fortress 2011 (mille kohta leidsin google'ist täpselt ÜHE uudise). Umbes kuuetunnine sõit Vergisse oli ühtlasi ka esimene ja ainus kord ajateenistuse jooksul mil meil avanes võimalus reaalselt laeval olla ja sellega sõita. Saatuse iroonia on aga see, et ma jäin just enne seda haigeks. "Fakk jea!" Mõned päevad enne üritust tekkis mul üsnagi ebameeldiv 38-39 palavik + mandlipõletik ja dessant jäi ära, minu jaoks. Nüüd olen juba ei tea mitu päeva voodi- ja kasarmurežiimil olnud, lihtsalt ootan kuni viimased 15 päeva ära tiksuvad. 100% action!!
No comments:
Post a Comment