K: „Kuidas sõjaväes läheb?“; „Mis sul uudist?“; „Oled juba laevaga ka sõitnud?”
V: „Sama mis viimased 9 kuud...“; „Ei midagi erilist...“; „ EI“
Niipalju siis sellest. Ainsa põnevama seigana võiks mainida kaitseväe viievõistlust kuhu ma osalema sattusin ja mille Merevägi ülejäänud väeosade ees taaskord võitis. Võistlusaladeks olid laskmine, takistusrada, ujumine, granaadi(-kujulise-kolaka)vise ja 8km jooks. Kaks esimest ala läksid päris hästi, olin ajateenijate arvestuses lausa teisel kohal. Ja siis tuli ujumine. Ujuti kolmekaupa, distantsiks 50 meetrit. Minu stardigruppi sattusid veel üks Merevägilane, veel halvem ujuja kui mina ise ja siis veel keegi tundmatu kapral X misiganespataljonist. Kui anti stardivile, lendas see kõrvaline isik imekiirelt vette, meil aga polnud aimugi millise vile peale end üldse liigutama peaks hakkama ja seega magasime stardi lootusetult maha. Siis kui me alles vette jõudsime oli kolmas mees juba nii mõnedki meetrid ujunud, ent see, et teisi kuskil näha polnud ehmatas vist vaesekese ära. Nagu pärast kuulsin, oli ta veest välja tulnud, puki otsa roninud ning uuesti vette hüpanud. Ju tal siis nappis enesekindlust... Mina olin sellest kolmikust igatahes kõige kiirem ja võistluse parimatest umbes 2 korda aeglasem, teine mereväemees kaotas omakorda veel umbes kümne sekundiga (parimate ajad jäid alla 30 sekundi). Meie taset näitas seegi, et topelt-vettehüppe teinud võitleja jõudis meile lõpus peaaegu järele. See jutt on ühtlasi vastuseks MEREväe ja ujumise omavahelisi seoseid puudutavatele küsimustele. /-/ Granaadivise läks veidi paremini kui ujumine ning 8km jooksul polnud väga vigagi. Võistlemise ja võistlusteks valmistumisega sai 2 sisutühja nädalat mööda saata ja hea tulemuse puhul anti ka 3 päeva lisapuhkust.
3. juunini on jäänud veel umbes 1 kuu. Mõte sellest, et istuda on jäänud veel ainult ~30 päeva, ei tundu enam sugugi hull – varsti, juba üsna pea saab lõpuks ometi okastraadid, käsuahelad ja koledad barakid selja taha jätta ning vabadusse astuda. Selles valguses proovingi kirjutada ajateenistuse mõjudest – kas ja kui palju 11 kuud harja, kühvlit ja staadioniringe noort inimest muuta võib.
Uskudes ametlikku propagandat, peaksin ma nüüdseks olema juba hirmtugev ja –tark, igal alal. Teadma ja tundma riigikaitse põhitõdesid, infotehnoloogiat, sidepidamist, puhtuse ja korra hoidmist, (enese)distsipliin, kohuse- ja vastutustunne peaksid olema uutel tasanditel. Ja uskudes „teadjaid inimesi“, pole ka meheks saamiseni enam kuigi pikk maa minna. Kas minust on tõepoolest saamas Joonistatud Mees Dagö laulust, tõeline mees ühiskonna silmis ja üleüldse parem inimene? Tegelikult saab isegi keskpärane sõjaväelane aru, et see jutt on jama.
„Mis kasu sellest ikkagi on? Räägitakse, et see pidavat meest muutma?! No tõesti, ei suuda ei minu ega ilmselt ka enamike teiste silm eristada „mõttetut meest“ ja ajateenistuses käinud meest.“ – nii kirjutasin ma eelmise aasta juunis ja arvan nii ka nüüd. Kes minuga viimasel ajal vähem ja pealiskaudsemalt kokku on puutunud, ei märka ilmselt midagi mis muutunud oleks. Lähedasemad panevad ehk tähele, et olen passiivsem, laisem ja otsustusvõimetum ning ei oska oma vabade hetkedega suurt midagi peale hakata. See on kahjuks tõsi. Kui enne, „päriselus“, proovisin aega maksimaalselt kasutada –midagi teha, kedagi näha, kuskile minna, siis nüüd on see pigem vastupidi. Kindlasti on oma osa ka valitseval olukorral – välja saades olen nagu kuu pealt kukkunud, kõik on jälle veidi võõras, ent oma mõju on kahtlemata ka ajateenistus jätnud. Pidev ootamine, passimine, päevade lugemine – millal ometi see jura läbi saab... Iga päev üks ja sama, kolmas juuni, tule juba!! Mõnikord on selline tunne, et selle päeva saabudes ei viitsi enam lusikatki tõsta, et kõhtu täis saada.
Füüsiline pool, oskused ja teadmised on pigem paranenud, samas ei julgeks väita, et see midagi eriti märkimisväärset on. Füüsiline vorm on õieti umbes-täpselt sama mis aasta tagasi – kaalus olen juurde võtnud 1 või 2 kilo, „musklid“ on samasugused. John Ramboni on veel pikk maa minna ent mingil määral on kuulipilduja ning muu tavaari kaasas vedamine hästi mõjunud küll. Oskuste ja teadmistega on aga nii, et arenenud olen ma peamiselt neis valdkondades mida meile õpetatud ja drill-drill-drillitud on. Ehk siis – MG3 või AK4 kokku-lahti võtmine, hooldus ja tulistamine on selged, nagu ka parem-vasak-pool, taktsammu marss jne, samas kui palju eelnevate kooliaastate ja muu läbi omandatut on peast välja rännanud. Päris gorillaks pole ma siiski muutunud, võimaluste piires olen näiteks raamatuid lugenud vms, kuid üldine intelligentsitase tundub küll pigem alanenud olevat. Elades pea terve aasta põhimõtte: „sõdur ei mõtle, sõdur koristab“ järgi, peab ju midagi muutuma. Aga loodetavasti pole mul õigus.
Veel paar märkust omandatud teadmiste ja oskuste kohta. Esiteks – koristada oskan ma nüüd kahtlemata paremini. Kommentaarid oleksid liigsed. Teiseks – enam-vähem kõik siin õpitu on omandatav paari-kolme kuuga. Drill-drill-drill võtab loomulikult ka oma osa aga 11 kuud on ilmselgelt üle pakutud. Kui me saame aeg-ajalt selliseid käske nagu „Tehke midagi!“ või „Tehke nägu nagu te teeksite midagi!“ peab midagi valesti olema.
Meenutades kulunud väljendit „kõik inimesed on erinevad“, peab tõdema, et ka ajateenistuse mõju on inimeseti erinev. Igaühest pole saanud laisklooma, mõnel on lausa vajadus olla igal pool ja alati esimesena, on neid kes on siin 20 kilo alla või 10 juurde võtnud. Üks (vist) tahab isegi kõrgemasse sõjakooli minna, mõni jällegi leiab, et siin juhtub alailma midagi ekstreemset ja põnevat.
Tuleb tunnistada, et täiesti mõttetu pole möödaläinud aeg isegi minu jaoks olnud – lisaks eelpoolmainitule võin ma nüüd sõjaväejutte kaasa rääkida, mõistan kaitsejõudude süsteemi ja sellega seonduvat (ei usu kõiksugu häma), tutvusringkond on veidi laienenud ning olen näinud, teinud ja proovinud asju mida normaalses elus ilmselt ette poleks tulnud. Kes oleks arvanud, et ka lumehanges istudes on võimalik magama jääda või, et nädal aega kuskil sopaaugus telkides, märjana, pesemata ja makarone süües on võimalik huumorimeelt säilitada ning „normaalselt“ elada? Veel üks tohutult suur, tähtis ja hea asi on see, et pärast 3. juunit, ei pea ma selle nuhtluse peale enam mitte kunagi mõtlema. CV-sse läheb pool rida juurde ja ajateenistusest saab minevik. Kuulates sõprade ja tuttavate tumedaid tulevikuperspektiive, jääb mul üle ainult pead vangutada ja edu soovida. Minu aeg saab varsti täis (:
V: „Sama mis viimased 9 kuud...“; „Ei midagi erilist...“; „ EI“
Niipalju siis sellest. Ainsa põnevama seigana võiks mainida kaitseväe viievõistlust kuhu ma osalema sattusin ja mille Merevägi ülejäänud väeosade ees taaskord võitis. Võistlusaladeks olid laskmine, takistusrada, ujumine, granaadi(-kujulise-kolaka)vise ja 8km jooks. Kaks esimest ala läksid päris hästi, olin ajateenijate arvestuses lausa teisel kohal. Ja siis tuli ujumine. Ujuti kolmekaupa, distantsiks 50 meetrit. Minu stardigruppi sattusid veel üks Merevägilane, veel halvem ujuja kui mina ise ja siis veel keegi tundmatu kapral X misiganespataljonist. Kui anti stardivile, lendas see kõrvaline isik imekiirelt vette, meil aga polnud aimugi millise vile peale end üldse liigutama peaks hakkama ja seega magasime stardi lootusetult maha. Siis kui me alles vette jõudsime oli kolmas mees juba nii mõnedki meetrid ujunud, ent see, et teisi kuskil näha polnud ehmatas vist vaesekese ära. Nagu pärast kuulsin, oli ta veest välja tulnud, puki otsa roninud ning uuesti vette hüpanud. Ju tal siis nappis enesekindlust... Mina olin sellest kolmikust igatahes kõige kiirem ja võistluse parimatest umbes 2 korda aeglasem, teine mereväemees kaotas omakorda veel umbes kümne sekundiga (parimate ajad jäid alla 30 sekundi). Meie taset näitas seegi, et topelt-vettehüppe teinud võitleja jõudis meile lõpus peaaegu järele. See jutt on ühtlasi vastuseks MEREväe ja ujumise omavahelisi seoseid puudutavatele küsimustele. /-/ Granaadivise läks veidi paremini kui ujumine ning 8km jooksul polnud väga vigagi. Võistlemise ja võistlusteks valmistumisega sai 2 sisutühja nädalat mööda saata ja hea tulemuse puhul anti ka 3 päeva lisapuhkust.
3. juunini on jäänud veel umbes 1 kuu. Mõte sellest, et istuda on jäänud veel ainult ~30 päeva, ei tundu enam sugugi hull – varsti, juba üsna pea saab lõpuks ometi okastraadid, käsuahelad ja koledad barakid selja taha jätta ning vabadusse astuda. Selles valguses proovingi kirjutada ajateenistuse mõjudest – kas ja kui palju 11 kuud harja, kühvlit ja staadioniringe noort inimest muuta võib.
Uskudes ametlikku propagandat, peaksin ma nüüdseks olema juba hirmtugev ja –tark, igal alal. Teadma ja tundma riigikaitse põhitõdesid, infotehnoloogiat, sidepidamist, puhtuse ja korra hoidmist, (enese)distsipliin, kohuse- ja vastutustunne peaksid olema uutel tasanditel. Ja uskudes „teadjaid inimesi“, pole ka meheks saamiseni enam kuigi pikk maa minna. Kas minust on tõepoolest saamas Joonistatud Mees Dagö laulust, tõeline mees ühiskonna silmis ja üleüldse parem inimene? Tegelikult saab isegi keskpärane sõjaväelane aru, et see jutt on jama.
„Mis kasu sellest ikkagi on? Räägitakse, et see pidavat meest muutma?! No tõesti, ei suuda ei minu ega ilmselt ka enamike teiste silm eristada „mõttetut meest“ ja ajateenistuses käinud meest.“ – nii kirjutasin ma eelmise aasta juunis ja arvan nii ka nüüd. Kes minuga viimasel ajal vähem ja pealiskaudsemalt kokku on puutunud, ei märka ilmselt midagi mis muutunud oleks. Lähedasemad panevad ehk tähele, et olen passiivsem, laisem ja otsustusvõimetum ning ei oska oma vabade hetkedega suurt midagi peale hakata. See on kahjuks tõsi. Kui enne, „päriselus“, proovisin aega maksimaalselt kasutada –midagi teha, kedagi näha, kuskile minna, siis nüüd on see pigem vastupidi. Kindlasti on oma osa ka valitseval olukorral – välja saades olen nagu kuu pealt kukkunud, kõik on jälle veidi võõras, ent oma mõju on kahtlemata ka ajateenistus jätnud. Pidev ootamine, passimine, päevade lugemine – millal ometi see jura läbi saab... Iga päev üks ja sama, kolmas juuni, tule juba!! Mõnikord on selline tunne, et selle päeva saabudes ei viitsi enam lusikatki tõsta, et kõhtu täis saada.
Füüsiline pool, oskused ja teadmised on pigem paranenud, samas ei julgeks väita, et see midagi eriti märkimisväärset on. Füüsiline vorm on õieti umbes-täpselt sama mis aasta tagasi – kaalus olen juurde võtnud 1 või 2 kilo, „musklid“ on samasugused. John Ramboni on veel pikk maa minna ent mingil määral on kuulipilduja ning muu tavaari kaasas vedamine hästi mõjunud küll. Oskuste ja teadmistega on aga nii, et arenenud olen ma peamiselt neis valdkondades mida meile õpetatud ja drill-drill-drillitud on. Ehk siis – MG3 või AK4 kokku-lahti võtmine, hooldus ja tulistamine on selged, nagu ka parem-vasak-pool, taktsammu marss jne, samas kui palju eelnevate kooliaastate ja muu läbi omandatut on peast välja rännanud. Päris gorillaks pole ma siiski muutunud, võimaluste piires olen näiteks raamatuid lugenud vms, kuid üldine intelligentsitase tundub küll pigem alanenud olevat. Elades pea terve aasta põhimõtte: „sõdur ei mõtle, sõdur koristab“ järgi, peab ju midagi muutuma. Aga loodetavasti pole mul õigus.
Veel paar märkust omandatud teadmiste ja oskuste kohta. Esiteks – koristada oskan ma nüüd kahtlemata paremini. Kommentaarid oleksid liigsed. Teiseks – enam-vähem kõik siin õpitu on omandatav paari-kolme kuuga. Drill-drill-drill võtab loomulikult ka oma osa aga 11 kuud on ilmselgelt üle pakutud. Kui me saame aeg-ajalt selliseid käske nagu „Tehke midagi!“ või „Tehke nägu nagu te teeksite midagi!“ peab midagi valesti olema.
Meenutades kulunud väljendit „kõik inimesed on erinevad“, peab tõdema, et ka ajateenistuse mõju on inimeseti erinev. Igaühest pole saanud laisklooma, mõnel on lausa vajadus olla igal pool ja alati esimesena, on neid kes on siin 20 kilo alla või 10 juurde võtnud. Üks (vist) tahab isegi kõrgemasse sõjakooli minna, mõni jällegi leiab, et siin juhtub alailma midagi ekstreemset ja põnevat.
Tuleb tunnistada, et täiesti mõttetu pole möödaläinud aeg isegi minu jaoks olnud – lisaks eelpoolmainitule võin ma nüüd sõjaväejutte kaasa rääkida, mõistan kaitsejõudude süsteemi ja sellega seonduvat (ei usu kõiksugu häma), tutvusringkond on veidi laienenud ning olen näinud, teinud ja proovinud asju mida normaalses elus ilmselt ette poleks tulnud. Kes oleks arvanud, et ka lumehanges istudes on võimalik magama jääda või, et nädal aega kuskil sopaaugus telkides, märjana, pesemata ja makarone süües on võimalik huumorimeelt säilitada ning „normaalselt“ elada? Veel üks tohutult suur, tähtis ja hea asi on see, et pärast 3. juunit, ei pea ma selle nuhtluse peale enam mitte kunagi mõtlema. CV-sse läheb pool rida juurde ja ajateenistusest saab minevik. Kuulates sõprade ja tuttavate tumedaid tulevikuperspektiive, jääb mul üle ainult pead vangutada ja edu soovida. Minu aeg saab varsti täis (:
No comments:
Post a Comment