Parim äratus

Ühel hommikul äratati meid lausega: “Äratus! Järjekordne mõttetu päev teie eludes…”. Sellest on möödas juba ei tea mitu nädalat, ent mälestus on värske. See lihtsalt tuletab end igal hetkel meelde. Pole erilist vahet, kas on esimene või kümnes kuupäev, esmaspäev või neljapäev, juuli või august. Päevad algavad ja päevad lõpevad, mis sinna vahele jääb, pole üldjuhul mainimist väärt.

Et üldpilt liiga nutuseks ei muutuks, mainin ära, et aeg-ajalt tuleb ette ka värvikamaid hetki. Esmajärjekorras meenub viimane metsalaager, kus toimus muuhulgas ka öine orienteerumine. Meelejäävaks muutis selle meie teejuht, nimetagem teda madrus Kompassiks, kes suutis mingil hetkel pisikese apsu sisse teha ja meid absoluutselt valesse kohta juhatada. Võis muidugi aimata, et rada ei peaks mööda inimese kõrguseid nõgeseid kulgema, aga see meid ei häirinud, vähemalt mitte esimese tunni jooksul. Kui nõgeseid ja kraave juba liiga palju sigines, viskasime kaardile veel pilgu peale… ja läksime edasi. Lõpuks, kui kaart ja ümbritsev maastik enam mingeid seoseid ei omanud, kõmpisime käidud teed tagasi. Kuna retk nõgestesse polnud ainsaks “ämbriks”, kulus meil alla 10km pikkuse ettenähtud teekonna läbimiseks ligikaudu 6 tundi ja magama saime 4 paiku öösel. Kogemus oli igastahes huvitav ja looduslapse jaoks meeldivgi. Pilkas pimeduses mööda metsa jalutama ei satu just tihti. Samuti oli tegemist väikse eneseületamisega, viimastel kilomeetritel oli tunne justkui saabuks mõnelt eriti purjus peolt koju. Väsimus oli nii ränk, et oleksin äärepealt kõndides magama jäänud ja tuikuva sammu jaoks kippus tee laiusest puudu jääma. Telklaager ning haisev magamiskott tundusid neil hetkil väga ahvatlevaina. Paraku polnud lõpuks sinna jõudes rõõmu kuigi kauaks. Nagu öeldud, magama saime kella neljast, äratus tööpäevadel on kella kuuest. Kiired arvutused näitavad, et uneaega jäi umbes kaks tundi, ja ei pea geenius olema, et järgmise päeva enesetunnet ette kujutada. Ehk raskeimaks osaks oli hommikuvõimlemine, mis metsas tähendab kirsade, automaadi ja rakmetega jooksmist ning pumpamist. Kes ei tea, siis rakmetesse kuuluvad muuhulgas labidas, katelok, gaasimask, vihmaülikond ja palju muud. Lühidalt – selle killavooriga pole kuigi nauditav sporti teha. Mis järgmisel päeval toimus, ma ei mäleta (järjekordne päev…), küll aga on meeles järgnenud öö. Suured telgid pakkisime kokku ja asusime magama telkmantlite alla (nagu miniatuurne säästu-telk), igaüks endale määratud positsioonil. Tol ööl murdis Une-Mati mu õige ruttu maha, aga uneaeg jäi taaskord lühikeseks. Mingil hetkel olin sunnitud üles ärkama, kuna kuskil käis plahvatus ja keegi röökis “HÄIRE!”. Vaatasin uniselt ringi ja kohkusin veidi ära. Terve mets oli punane, kostus plahvatusi ning automaadivalanguid, üle kõige oli veel kuulda mingit eriti häirivat ja hüsteerilist naeru, mis kõlas nagu mõni paha tegelane õudusfilmist. Selle peale võtsin oma uue kaisukaaslase, Malle, magamiskotist välja ning hakkasin olukorda lahkama. Kuna uni oli olnud tõesti sügav, võttis see pisut aega, ent lõpuks sain aru, et tegemist oli järjekordse mõttetu ööhäirega. Kuskile oli visatud punane valgusgranaat vms ja meie jaoülemad korraldasid “rünnakut”, kes seda vastikut häält tegi, jäi küll arusaamatuks. Sealt edasi jäin ma korduvalt magama, vahel hüüdsin “lask, lask, lask!” ja suikusin taas unne.

Kui keegi hakkas mõistatama, kes või mis on Malle, ja mida ta minu magamiskotis tegi, siis vastus on lihtne. Sellise nime andsin ma oma ustavale automaadile, võimsale lahingurelvale AK4. Valmistatud on see paar aastat enne Tšernobõli katastroofi, paar detaili veel enne Neil Armstrongi esimesi samme kuul. Eesti Vabariik olla need endale saanud hinnaga 1 kroon tükk. Relval on põhiliselt kaks funktsiooni – saada mustaks ja saada puhastatuks (mitte puhtaks!), mõnikord saab ka laskmas käia. Nime pidi oma relvale igaüks ise välja mõtlema. Malle sai valitud üsnagi suvaliselt, aga tagantjärgi mõeldes peitub selles loogika. Lihtsa maatüdruku nimi on lihtsale inetule rauakolakale igati sobiv.

Ma kirjutasin pika jutu automaadist ja selle nimest… Nendele, kes mind ja minu seisukohti relvade ja sõjanduse asjus teavad, võiks see olla indikaatoriks, et mul on igav. Ja mul ON igav. Sissekanne algas juba kord selles võtmes, katsun nüüd lõpu algusega kokku viia.

Kuna mõtete mõlgutamiseks on aega laialt, seda nii rivis seistes, metsas samblikke ja mustikaid rünnates kui ka mujal, tulevad pähe kõiksugused asjad. Kord hakkasin taas juurdlema sõjaväe rolli üle kaasaegses ühiskonnas. Ühtlasi üritasin mõista, milliseid uusi perspektiive võib militaarne kasvatus avada noore inimese arengus. Võrdluseks võtsin labase laotöö, selle mida ma Uus-Meremaal 6 nädalat tegin. Ehk siis – uhke võitleja versus kastitõstja. Umbes seitsme ja poole sekundiga jõudsin järeldusele, et kastide tõstmine õigetesse virnadesse oli füüsiliselt nõudlikum, enam väljakutseid ja pinget pakkuvam, huvitavam, motiveerivam, rohkem mõttetööd vajav, lõbusam ja rahalises mõttes kordades tasuvam kui see mida ma praegu igapäevaselt teen. Igaüks võib sellest midagi järeldada. Mina olen oma järeldused suures osas juba teinud.