Puhkus

Paar nädalat tagasi esitas meie jaoülem suure ringi küsimuse: "kellel on kopp ees?". Minu käsi tõusis kõrgele, sedapuhku küll ainsana. Ausa vastuse eest pidin tegema 200 kätekõverdust, järjest. Ülematele ma eriti ei meeldi. Jutu mõte oli selles, et kui mõni mereväe asjapulk peaks seda blogi nägema, võin ma toenglamangus veeta kõik allesjäänud kuud kuni järgmise aasta juunini. Seega oleks hea kui siinsed jutud liiga vallatult levima ei hakka...

Aga nüüd asja juurde. Kätte on jõudnud viimaste kuude ilusaimad hetked, ma sain kokku 10 päevaks sõjaväest välja. Kuna selgus, et mul on paar fänni, kellele meeldib lugeda, kulutan veidi aega kirjutamisele - sellest mis on olnud, sellest mis on praegu ja sellest mis tuleb hiljem. 

Alustan ma loomulikult algusest. Viimases, kirjavigadest kubisevas ja täpitähti igatsevas sissekandes mainisin lõpurännakut ja sõdurivande andmist. Need on nüüd tehtud. Lõpurännak oli päris asjalik, mõne väeosaga võrreldes lausa ränk. Kui näiteks Logistikapataljoni võitlejad võisid oma kirsad nurka visata pärast 2 päeva ja 30 kilomeetrit, siis meie rännaku pikkuseks oli ~80 kilomeetrit ja kestuseks 3 päeva (ja 3 ööd). Kaasasoleva varustuse kogukaaluks oli umbes 40kg. Ööbisime suurtes telkides, magada sai üldjuhul piisavalt. Nälja korral järasime NATO pakis leiduvat. Ma ei kavatse öelda, et see lihtne oli aga midagi lausa kontimurdvat ka mitte. Lõpurännak oli üritus millest räägiti meile pikki lugusid juba esimesest päevast peale. Pajatati sellest kui raske kõik olema saab, kui massiivne on jaoülemate poolne vastutegevus, kui kõrgele kruvitakse meeskondades sisemised pinged ja nii edasi. Võin öelda, et kõike oli mingil määral. Mõne jaoks oli see tõepoolest suur pingutus, mõne jaoks isegi liiga suur. Enamus pidasid siiski vastu, mina kaasaarvatud ja rohkem pole sellest tähtsast sündmusest midagi kirjutada. Õige pea, päev pärast rännakut toimus veel tähtsam üritus - sõdurivande andmine. Selle tähendus: noorteaeg sai läbi (jäänud on VEEL 8,5 kuud ajaraiskamist) ja minust sai ametlikult sõdur (kes ma olla ei taha). Ehk, siis - oli jah tähtis, väga väga tähtis. Võtan järgmise teema...

Nagu juba öeldud sai, on mul praegu puhkus, esimest korda elus sealjuures. Siiani on olnud ainult koolivaheajad, nädalalõpud või muud ebamäärased lebo-perioodid. Noorteaeg on läbi, edasi läheb teenistus juba määratud "ametikohal". Mida ma enda juures senise ajateenistuse jooksul arendanud olen? Ei tea kas see peabki nii olema aga peamine asi mida reaalselt märkan ja tunnetan on see, et tsiviilis veedetav vaba aeg on saanud täiesti uue tähenduse. Iga suvaline hetk tundub hea. Olgu see siis tänaval jalutamine, söögitegemine, mitte-kasarmuvoodis lesimine või mis iganes muu asi. Teadmine, et iga liigutuse jaoks pole vaja luba küsida, valvel / vabalt seista, kellelegi ette kanda või käsku oodata on vabastav. Võimalus ja isegi kohustus oma peaga mõelda on jällegi väga rõõmustav. Positiivses suunas on arenenud ka füüsiline vorm, seda küll üsna vähesel määral (NATO test 288p). Muid olulisi muutusi eriti pole. See, et ma oskan määrustiku järgi voodit teha ja "just nii!" karjuda ei hakka tulevases elus ehk eriti suurt rolli mängima. 

Üritan mitte ära unustada, et sõjaväes on ka positiivseid sündmusi ja inimesi. Mis on tore ja mida ma vabal tahtel ilmselt teinud ei oleks, on kõikvõimalikud muuseumikülastused jms. Oleme käinud Lagedil Vabadusvõitluse muuseumis (2 korda), Ajaloomuuseumis, Lennusadamas, Okupatsioonimuuseumis (mina olin siis linnaloal), "Eesti Talendi" ja "Sõnasõja" saatelindistustel. Vabal ajal olen läbi lugenud 4 raamatut ja malemängu suhteliselt selgeks saanud.

Tüürin selle jutu nüüd ruttu olevikust tulevikku, et saaks ometi ära lõpetada. Kirjutamine ei lähe täna kuigi hästi. Samuti ei lähe hästi neil kes tulevikus minu tulejoonele satuvad. Minust saab nimelt kuulipildur. See tähendab, et minu tulevikuks on joosta mööda metsa koos 11,5 kilo kaaluva rauakolakaga. Minust ei saanud ei autojuhti, laevameest ega jaoülemat, isegi kokka mitte. Tuleb välja, et olla kuulipildur on minu tõeline kutsumus, talent ja karjääri-väljavaade. Liikuda madalroomates läbi kauni Eesti looduse ja vaenlased armutult tina täis pumbata, see on just see millest ma alati unistanud olen. Saksa päritolu MG3, kuulsa "Hitleri Vikati" järglane saab olema minu tööriistaks sellel nooblil missioonil. See tähendab küll ka seda, et armas väike Malle tuleb nüüd maha jätta ja uuele kaaslasele peab välja mõtlema ka uue nime. Aga mis seal parata, lapsikud automaadid võivad tavalistele laskuritele jääda, MINA olen kuulipildur. Nagu Rambo. Kõva mees. Ou jea.