20. septembri hommik, puhkuse lõpp. Umbes kell 6 hakkas äratuskell pirisema ja olin sunnitud ärkama. Lebasin oma armsa neiu kõrval, voodis oli soe ja mõnus olla. Ent saatus ei näinud ette vähimatki võimalust sinna unilema jääda, mind ootasid ees paraadriiete selgapanek ja sõit Mereväebaasi, et jätkata oma sõjalist väljaõpet. Juba mõte sellest ajas südame pahaks. Vastumeelsus oli vähemalt sama suur kui sinna esimest korda minnes - masendav, kurb, vihane, halb enesetunne. Mis mu peas sel ajal toimus, oli päris õudne. Oleks mõni jumalakartlik inimene neid mõtteid lugema juhtunud, pidanuks ta päris mitu korda risti ette lööma. Paha mõelda, kui alla võib meeleolu mõnikord minna. See-selleks. Igatahes praegu, kirjutamise ajal, on tuju juba piisavalt hea, et masendavates toonides mitte jätkata. Panen kirja lihtsalt ühe nipi, mis mind sellisest ülimast madalseisust välja on aidanud - ei tohi mõelda... Ei sellele kus ma olen, kes ma olen, miks ma olen, kui kaua ma olen ja nii edasi. Imelihtne, eksole. Teinekord, kui see nii lihtne pole, võib proovida kogu toimuva naljaks pöörata. Veel muidugi võimalik, et see agoonia lõpeb iseenesest, seoses mingi positiivse sündmusega, mis tahes-tahtmata suunurgad üles kisub.
Selle sama, lausa trööstitult alanud nädala lõpus, 25. septembril, olin ma ametis peldiku küürimisega. Ja mitte tavalise, 24/7 umbes oleva ja kauboiustega kasarmupeldiku, vaid hoopis "kaadri" omaga, mis mõeldud vaid elukutselistele sõjaväelastele. See lukustatava ukse ja ühe potiga väljakäik on suisa elitaarne, normaalolukorras ei astu sinna ühegi ajateenija jalg. Nagu ei astu ühegi elukutselise jalg mitte kuskile, et seal koristada. Igatahes, selle pisikese 3-4 ruutmeetrise kemmergu läikimalöömiseks oli aega antud poolteist tundi. Et asi kindel oleks, oli peale minu, objektile määratud veel üks võitleja. Igati mõistlik, kas pole? Suurte pingutustega suutsime end reaalselt tegevuses hoida pea kolmkümmend minutit. Kui mitte vähem. Pidasin vaikselt plaani, kuidas õnnestuks veel üks tunnike mööda saata. Lõpuks otsustasin, et oleks mõttekas prügikast välja viia kuid enne kui ma seda teha jõudsin, sattusin ühe oma jaoülema haardesse.
"Madrus Pärna!!"
"Ah?!" (ei märganud kes küsis)
"Mis ah??"
"MINA!!" (korrektne vastus, kui kuulen enda nime)
"Mis teie aeg oli?"
"Eäõoü... teise grupiga pidin minema..." (paari tunni pärast pidime minema muuseumi)
"Misasja, mis teie jooksu aeg oli?"
"Ee, mingi... üksteist-viiskümmend-midagi.." (NATO test, 3200m jooks)
"Kiirelt dressid selga, lähete Laidoneri jooksule!" (?!)
"Just nii!"
Paar tundi hiljem olin ma juba 8 x 750 meetri teatejooksu stardis, Viimsis, Laidoneri pargis. Umbes kolme minuti pärast andsin teatepulga üle ja lonkisin, veremaitse suus ja jalad täiesti läbi, stardikoha poole. Veidi enne sinnajõudmist sain teada, et Merevägi saavutas 2. koha, mis tähendas mulle ka 3 päeva lisapuhkust. Selline sündmuste käik mõjus meeleseisundile kaunis hästi. Nagu mingi kiiksuga "American dream" - peldikukoristajast medalivõitjaks.
Pärast mainitud sündmusi algas õige pea juba järgmine nädal, täidetud kuulipilduri õppega. Sai seda kokku-lahti monteeritud, sellega metsas ringi joostud ja iga künka otsas lamades laskeasendit võetud. Vägev. Käesoleva nädala lõpuosa seevastu on igati erinev tavalisest. Elu hakkas ilusamaks minema neljapäeva õhtul, kui me 77 ajateenijaga number 3 bussi peale läksime ja Draamateatrisse sõitsime. Käisime vaatamas etendust "Hiilgav", mis mulle päris meeldis. Tekkis isegi tunne, et teatris võikski käia, vabatahtlikult. Ja reedene päev oli veel parem. Nimelt oli Mereväebaasis avatud uste päev ja mina sattusin grupijuhiks kes põhi- ja keskkoolide õpilasi mööda baasi ringi talutas. Kogemus iseenesest oli hea, boonuseks veel see, et ma ei pidanud "krokodilli-riietes" (tavaline roheline munder) ringi jooksma, kätekõverdusi tegema ega telke püstitama. Ja tundub, et giidiks olemine tuli ka päris hästi välja - üks 9. klassi tüdruk nõudis "tuuri" lõpupoole isegi mu msn-i. Kui külalised lõpuks minema läksid, muutus kõik veel paremaks, sain kätte oma linnaloa käesolevaks nädalavahetuseks.
Lühidalt - kahe nädalaga täielikust frustratsioonist ja põrgust õnneliku olemise ja linnaloani.
