Sedapuhku ütleb pealkiri laias laastus kõik ära. Mõtteid on palju aga sõrmed ei paindu neid siia kirja panema, mõni saab ehk šoki. Mainin ehk ainult ühte asja - noorteaeg on läbi aga linnaloale saab endiselt umbes kord kuus. Viimane kord kui väljas käisin oli 1. oktoober. On see normaalne? Kui keegi mu sõpradest-tuttavatest peaks arvama, et ma olen nad kuidagi unarusse jätnud, siis eelnev jutt on neile. Tõepoolest, tahaks kõiki näha, igal pool käia, inimestega suhelda ja kontakte elus hoida ent vähem kui 72 tunniga 3 nädala jooksul on seda mõnevõrra keeruline teostada.
Võiks veel pikalt viriseda aga seda teen ma niigi iga päev ja lõppude-lõpuks, kes seda kuulda või lugeda tahab? Kirjutan hoopis, et kohati on sõjaväes üsna huvitav. Suhteliselt rõõmutu ja üksluine "kuulipilduri EBK (eriala baaskursus)" sai läbi, seal omandasin ma hulgaliselt teadmisi roomamise ja jooksmise kohta. Männiku karjääride ümbrus oli juba saamas teiseks koduks, kuid paraku sai selleks "kursuseks" ettenähtud aeg ümber. Hetkel käsilolev programm on eelnevast sootuks erinev, mingit metsas põrkamist järgmise paari kuu jooksul olla ei tohiks. Selle asemel õpime asju mille kohta võib ilma igasuguse sarkasmita öelda, et need on huvitavad, ehk isegi kasulikud. Siiani oleme õppinud näiteks tuletõrjet, paadipatrulli, käeraudade ja kumminuia kasutamist, erinevaid käsivõitlusega seonduvaid asju ja nii edasi. Oleme isegi Kalevi veekeskuses ujumas käinud. Mõelda vaid!
Selle nädala algul küttis kirgi Kristiina Heinmetsa külaskäik. Tema auks me loomulikult ka laulsime ning kuna me oleme nii kenad ja uhked, sattusime isegi TV3 uudistesse, Delfi-veergudest rääkimata.
Lisasin jutule ka paar pilti. Üks neist on Mereväe avatud uste päevast, teine Kristiina külaskäigust.
hehe! nägin ka su delfi-debüüti.
ReplyDeletepea vastu mereväes!
pegasus ootab sind tsiviilellu ja plaanib juba grilliõhtuid!