Hei hei!

Mis toimub?

Suhteliselt igav on… Argipäev on umbes selline: 3x päevas söömine, rivistused igal ajal, mingil määral sporti, õppetunnid, tühja passimine eelpoolnimetatud tegevuste vahel. Olgu öeldud, et need pausid moodustavad kokkuvõttes parajalt suure osa päevast.

Seega – tavakodaniku suvi erineb minu omast üsna suuresti. Pole mingit “Õllekat” ega “Folki”, päikselisel Pirita rannal peesitamist ega tagahoovis vorstikeste grillimist. On ainult kiilakad ja higised kaasvõitlejad, kellega koos saab AK-4 automaati kokku-lahti monteerida, külg – külje kõrval, kivinäod peas, hambaid harjata, või miks mitte ka kätekõverdusi teha. Sealjuures – kätekõverduste tegemine ehk pumpamine on meie põhiliseks spordiks. Pumbata saab kõikjal, igal ajal ja igal pool. See on meie lemmiktegevus, kõik armastavad pumbata. Hiljuti kehtestati meile ka mitteametlik päevanorm – 400. Lõbus.

Õnneks pole toores pumpamine päris ainsaks spordiks, aeg-ajalt saab ka joosta, pallimänge mängida või jõusaalis käia, hetkel on pooleli male-turniir. Kolmandal nädalal saime isegi korra ujumas käia ning see võis paljude jaoks senise ajateenistuse tipphetk olla. Ilm oli imeilus, päike paistis, vesi oli lõunamaiselt soe ja me käisime rannas – Paljassaarel. Tore oli see, et ümberringi olid tavalised inimesed, tegemas tavaliste inimeste asju, tavaliste inimeste moodi. Normaalne elu oli sõna otseseimas mõttes käega katsutav.

Mina aga, olen normaalsuvele veelgi lähemale jõudnud ja seda jalgrattasadulas. Kuna olin ühte teatud ankeeti enda sportlaskarjääri eredaimad sähvatused kirja pannud, võeti mind triatloni meeskonda ratast sõitma. Miks ma seda üldse kirjutan? Põhjus on treeningute toimumiskohas – sõitmas käime Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringil. Nautida tuuleõhku vuhisemas, tõmmata ninna männimetsa all kasvavate metsmaasikate lõhna… Ja seda samal ajal kui teised MV baasi hoovil kükki-püsti harjutusi teevad – see on veidi uskumatu tunne. Võistlus ise leiab aset augustis ja hea esituse korral võib ka lisapuhkust saada. Tsiteerides klassikuid: “Pole paha!”.

Rutiinist kõrvalekalduvaid tegevusi on aga veel olnud, ühel nädalavahetusel käisime näiteks Lagedil vabadusvõitluse muuseumis. Seal oli huvitav, aga kohast endast värvikamgi oli sinna- ja tagasisõit, mis toimus Mercedese veoki kastis. Kasti oli mahutatud veidi vähem kui 50 võitlejat, kõik kenasti paraadvormides. Võiks arvata, et oli veidi kitsas? Oli küll, jah, aga oli veel miski, mis veelgi rohkem häiris – selleks oli laulmine. “Meil merevood on vabad ja võimsalt mühavad…” kummitab juba päeval ja ööl, varsti võiks Singer Vingeri, Rannavalve tunnusmuusika või isegi Shakira kuulamise nimel relvaga lahingusse astuda.

Kui laulust kumisev pea välja jätta, siis suuremaid probleeme polegi. Kohati on küll tõsiseid raskusi motivatsiooni leidmisega, ent neist saab üldjuhul võitu. Füüsiliste tegevustega raskusi pole (NATO test 256p), õppetundide, riviliigutuste ja “eksamitega” samuti mitte. Saab hakkama, elab üle. Sõjardiks, jõhkardiks ega paadunud militaristiks pole veel muutunud, ainult juuksed on kadunud.

Ka see postitus on arvutisse klõbistatud Eleni pisikeste sõrmede läbi, seega kirjavead lähevad loomulikult tema arvele. Järgmine kord ehk enam mitte – kurjad keeled pajatavad, et üsna varsti võivad “pädevamad võitlejad” linnaloale saada…

Lisa: Kui Kristjan baasi garaažis rattakummi lõhki pumpas, pidi ta karistuseks kirjutama 2 A4 pikkuse essee teemal “Saapapaela suguelu kuivaperioodil”.

Esimesed muljed

Alustuseks tsitaat Mereväebaasi allüksuste sisekorraeeskirjast:

2.5 … Keelatud on omada, valmistada ja levitada Eesti kaitseväge ja jõustruktuure diskrediteerivaid kirjalikke, heli- või pildimaterjale.

Sissejuhatus tähendas seda, et tekst võib siit-sealt pisut optimistlikumaks timmitud olla. Aga kui, siis ainult hästi pisut…

Kõik algas KRA Maneeži kontorist. Hoolimata sellest, et ma hiljaks jäin, oli suhtumine üllatavalt hea, erinevalt eelnevatest kokkupuudetest. Märgata võis isegi naeratavaid, suisa päikselisi nägusid. Ei tea, mis tont neile sisse oli läinud, minu moll sel päeval (ega ka järgmistel) nii särav polnud. Mingil hetkel kamandati kogu seltskond ühte Noa-aegsesse bussi ja sõidutati Miinisadamasse, minu uude “kodusse”.

Üritan siis anda mingi ülevaate ümbritsevast. Õigem oleks küll öelda: ümbritsevast mida lihtussikesel (“madruseks” saan ma pärast 10 nädalat) lubatud näha on.

Kasarmuhoone on kuldne nõukaaja pärand – võrdlemisi ilmetu telliskivihoone. Sellega on kõik… Tuba, kus ma elan, on kolmandal korrusel ja õnneks või õnnetuseks on aknad mere poole. Õnneks selle pärast, et maru kena on vaadata – päikeselõõmas sillerdav meri, miinisadama kaid ning nende ääres seisvad mereväe laevad, laevastiku ala ääres kenad saarepuud ja treeningukohtadega suur muruplats. Kui pilk kaugemale suunata, lähebki juba natuke õnnetuks. Kenasti on näha kruiisisadamas 24. ja 25. kai ääres seisvad (tuttavad) laevad, taamal laiub Pirita rand jne – meenub kõik see, mis oli alles nädal tagasi…

Ent ajad, mil sai koittoomelikult elumeres möllata, on möödas. Nüüd on agressiivne äratus pasunate ja muuga kella kuuest, seejärel hommikuvõimlemine, ülikiire pesu, voodi tegemine, erinevad tunnid, rivistused, koristused jne. Kuskile vahele jäävad veel lõuna- ja õhtusöök, päev lõpeb ametlikult kell 22.00. Tundides oleme siiamaani peamiselt määrustike ja valitseva korra õpingutega tegelenud, trenni on (veel) võrdlemisi vähe. Söömine käib samuti eriti kiirelt – lusikast piisab kõige jaoks, nugade-kahvlite jaoks pole aega. Ka duši kasutamine on tsiviili oludest mõneti erinev, paari-kolme minutiga saab hakkama. Toidud on head.

Mingeid eriti kirkaid sõjaväe-lugusid praegu rääkida pole, naudin vaadet ja teen asju. Mobiili võib esialgu kasutada igal õhtul (helistanud olen küll ainult korra), külalisi saab vastu võtta pühapäeviti (max 2 inimest, süsteem veel segane). Internetiga on praegu teised lood – seda pole. Antud blogipostitus jõudis valitud lugejaskonnani minu armsa Eleni kaudu, kes oli nõus ruudulisele paberile soperdatud muljed kõigile arusaadavaks dešifreerima ja veebi riputama.

Seda jutukest olen ma vähese eduga kirjutanud pea nädal aega ja nüüd said küll mõtted otsa. Kui on küsimusi, mille vastamine ei diskrediteeri Eesti Vabariiki, Kaitseväge ja muud, ning mis ei eelda riigisaladuste väljalobisemist ega ohusta põhiseaduslikku riigikorda, võib neid esitada.

Mida arvan ma ajateenistusest?

Mõttetu pask. Punkt. 

Tujust olenevalt võib see arvamus ka mingil määral kõikuda (täiesti mõttetu ja pigem mõttetu vahel) aga eelkõige näen ma selles lihtsalt ühte suurt ajaraiskamist. On üks kuupäev, mis iga hetkega lähemale jõuab ja pärast mida pole lihtsalt mitte midagi. 11 kuud tühjust ja olemist mis seostub eelkõige lae või seina vahtimise, kätekõverduste, kartulite koorimise, metsas roomamise ja muu säärasega.

Miks ma sellest kõigest nii halvasti arvan?

1.       Propaganda ja hämamine. Ametlikumad sõnavõtud ja allikad on kantud patriotismist ja optimismist, president räägib meie sõdurite kaitsetahtest jne. Enam-vähem kõik teised räägivad jälle teistsuguseid lugusid. Kui midagi liiga palju kiidetakse, muudab see skeptiliseks.

 

2.       Mis kasu sellest ikkagi on? Räägitakse, et see pidavat meest muutma?! No tõesti, ei suuda ei minu ega ilmselt ka enamike teiste silm eristada „mõttetut meest“ ja ajateenistuses käinud meest.

 

3.       11 kuud? Linnalegendide tasemel on jäänud mulje, et tegevust jätkub üldjuhul ainult kolmeks kuuks. Mida tehakse siis järgmised 8 kuud? See info võib muidugi kallutatud ja vale olla, aga mingil põhjusel olen ma seda juba liiga palju kuulnud. Kui tegevus 3 kuuga otsa saab, siis las nii ollagi, paljudel on muudki teha kui puukoort süüa...

 

4.       Arvamusavaldused asja kasulikkuse kohta.  Delfis oli teema „Kas iga mees peaks kaitseväes aega teenima?“: Pooldajate kommentaarid olid näiteks sellised: „kui sa puudega ei ole ,siis kasi sõjaväkke möku raisk!“; „/-/ täiega trenni neile mökudele, enamus noori mehi on nõrgad, emmed on toidu ka teleka ette kandnud, sitahädad. Olen ise selliseid pedesid näinud /-/ Praegune teenistus karmimaks õigused ära võtta ja asjad hakkavad paremuse poole minema, kui peaks mõni end ära tapna ongi parem/-/“. Mis mulje sellest kirjavigade ja rumaluse hunnikust jääb? Pole nagu päris see milliseks saada tahaks.

 

5.       Isiklik aspekt. Mul pole relvafetišit. Ma ei hakka nutma kui mul kästakse ise voodi ära teha. Ma ei hakka nutma kui on vaja ise süüa teha. Ma ei hakka nutma kui peab telgis magama. Ma ei hakka nutma kui peab pikalt jala käima või end liigutama. Ma ei hakka nutma isegi siis kui kodust 1 või 2 või koguni 6 kuud eemal olema peab. Küll aga teeb meele mõruks see, et ma kõik olemasoleva vastu tahtmist sisuliselt prügikasti pean heitma. Pooleli jäävad nii töö, kool kui ka suhted. Nagu Terminaatori laulus: „...su tüdruk laupäeva õhtul tantsib diskol üksinda, sa kasarmu peldikult nii kurvalt küürid oma hambaharjaga...“

 

Kuna Kaitseressursside Ameti seisukohast pole hariduse omandamine absoluutselt oluline, õmmeldud kätest-jalgadest rääkimata, jäid ainsateks sõjaväest pääsemise variantideks sõrmede raiumine, Eesti kodakondsusest loobumine või kriminaalkaristus. Otsustasin need variandid hetkel kõrvale heita ja saatusega leppida. Viimnepäev on 6. juuli. Sealt alates saab minu „koduks“ Mereväebaas ja kulutama peaksin seal 11 kuud.

Tõele au andes suudan ma eesootavas siiski ka midagi positiivset leida. Näiteks trenn tuleb kindlasti kasuks, ellujäämisoskused metsas pole hetkel just kiita ja ehk koorub ka pealtnäha täiesti mõttetutest asjadest miskit kasulikku välja. Ja kui hiljem tühja aega tõepoolest nii palju on nagu räägitakse, saab sedagi kasutada - kas siis veel trenni tehes, raamatuid lugedes või muul eesmärgil. Peab endale taotluse tegema – muuta täiesti mõttetu asi täiesti mõttekaks. Loodan, et ma sealjuures liiga agaraks ei lähe ja mingiks militaristiks ei muutu. Vähemalt saan ma end president Ilvese heakskiidul varsti ühiskonna vaimse eliidi hulka kuulutada.

 

PS! Järgmised blogijutud kõigi eelduste kohaselt nii massiivsed ja põhjapanevad ei tule. Selle mõtlemiseks ja kirjutamiseks oli mul lihtsalt rohkem aega.