Hei hei!

Mis toimub?

Suhteliselt igav on… Argipäev on umbes selline: 3x päevas söömine, rivistused igal ajal, mingil määral sporti, õppetunnid, tühja passimine eelpoolnimetatud tegevuste vahel. Olgu öeldud, et need pausid moodustavad kokkuvõttes parajalt suure osa päevast.

Seega – tavakodaniku suvi erineb minu omast üsna suuresti. Pole mingit “Õllekat” ega “Folki”, päikselisel Pirita rannal peesitamist ega tagahoovis vorstikeste grillimist. On ainult kiilakad ja higised kaasvõitlejad, kellega koos saab AK-4 automaati kokku-lahti monteerida, külg – külje kõrval, kivinäod peas, hambaid harjata, või miks mitte ka kätekõverdusi teha. Sealjuures – kätekõverduste tegemine ehk pumpamine on meie põhiliseks spordiks. Pumbata saab kõikjal, igal ajal ja igal pool. See on meie lemmiktegevus, kõik armastavad pumbata. Hiljuti kehtestati meile ka mitteametlik päevanorm – 400. Lõbus.

Õnneks pole toores pumpamine päris ainsaks spordiks, aeg-ajalt saab ka joosta, pallimänge mängida või jõusaalis käia, hetkel on pooleli male-turniir. Kolmandal nädalal saime isegi korra ujumas käia ning see võis paljude jaoks senise ajateenistuse tipphetk olla. Ilm oli imeilus, päike paistis, vesi oli lõunamaiselt soe ja me käisime rannas – Paljassaarel. Tore oli see, et ümberringi olid tavalised inimesed, tegemas tavaliste inimeste asju, tavaliste inimeste moodi. Normaalne elu oli sõna otseseimas mõttes käega katsutav.

Mina aga, olen normaalsuvele veelgi lähemale jõudnud ja seda jalgrattasadulas. Kuna olin ühte teatud ankeeti enda sportlaskarjääri eredaimad sähvatused kirja pannud, võeti mind triatloni meeskonda ratast sõitma. Miks ma seda üldse kirjutan? Põhjus on treeningute toimumiskohas – sõitmas käime Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringil. Nautida tuuleõhku vuhisemas, tõmmata ninna männimetsa all kasvavate metsmaasikate lõhna… Ja seda samal ajal kui teised MV baasi hoovil kükki-püsti harjutusi teevad – see on veidi uskumatu tunne. Võistlus ise leiab aset augustis ja hea esituse korral võib ka lisapuhkust saada. Tsiteerides klassikuid: “Pole paha!”.

Rutiinist kõrvalekalduvaid tegevusi on aga veel olnud, ühel nädalavahetusel käisime näiteks Lagedil vabadusvõitluse muuseumis. Seal oli huvitav, aga kohast endast värvikamgi oli sinna- ja tagasisõit, mis toimus Mercedese veoki kastis. Kasti oli mahutatud veidi vähem kui 50 võitlejat, kõik kenasti paraadvormides. Võiks arvata, et oli veidi kitsas? Oli küll, jah, aga oli veel miski, mis veelgi rohkem häiris – selleks oli laulmine. “Meil merevood on vabad ja võimsalt mühavad…” kummitab juba päeval ja ööl, varsti võiks Singer Vingeri, Rannavalve tunnusmuusika või isegi Shakira kuulamise nimel relvaga lahingusse astuda.

Kui laulust kumisev pea välja jätta, siis suuremaid probleeme polegi. Kohati on küll tõsiseid raskusi motivatsiooni leidmisega, ent neist saab üldjuhul võitu. Füüsiliste tegevustega raskusi pole (NATO test 256p), õppetundide, riviliigutuste ja “eksamitega” samuti mitte. Saab hakkama, elab üle. Sõjardiks, jõhkardiks ega paadunud militaristiks pole veel muutunud, ainult juuksed on kadunud.

Ka see postitus on arvutisse klõbistatud Eleni pisikeste sõrmede läbi, seega kirjavead lähevad loomulikult tema arvele. Järgmine kord ehk enam mitte – kurjad keeled pajatavad, et üsna varsti võivad “pädevamad võitlejad” linnaloale saada…

Lisa: Kui Kristjan baasi garaažis rattakummi lõhki pumpas, pidi ta karistuseks kirjutama 2 A4 pikkuse essee teemal “Saapapaela suguelu kuivaperioodil”.