Mööda on veerenud järjekordne kuu. Lumi on maas. Külm, pime, päkapikud käivad... Piinavalt tüütust ajateenistusest on läbi saanud pool. Vanemad ajateenijad on normaalsesse argipäeva naasnud, jaanuaris saabuvad järgmised noored veedavad oma viimseid õnnelikke nädalaid. Mis on vahepeal juhtunud?
Laias laastus läheb kõik sama joruga edasi, õppetunnid, harjutused, hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Väljaõppe ja selle teemade kohta mainiks, et need on niivõrd tihedad, pingelised ja aktiivsed, et meile polnud aega isegi jõulu- ega uusaastapuhkust anda. Lihtsalt kogu aeg on olukord peal, massiivne, metsik, hullumeelne!!! Teistes väeosades peavad küll tõelised laiskuseussid koos olema, et neil puhkamiseks aega jääb. Nuta või naera... Igatahes, täisväärtusliku puhkuse asemel saan ma jõulude ajal lihtsalt linnaloale. Ja see luba on tervelt ÜHE päeva võrra pikem kui muidu. Ei teagi kohe, mida kogu selle süllekukkunud ajaga peale hakata. Aga asi seegi, hea, et üldse kuskile saab...
Huvitavaid ja silmaringi avardavaid teemasid oli meil viimase kuu jooksul kindlasti palju. Kui nüüd pingsalt mõelda, meenuvad tervelt kolm. Massirahutuste mahasurumine, meremehesõlmed ja kägistamisvõtted. Iseasi on see, palju neid vaja läheb aga toredad ja vahvad teadmised siiski. Nende kolme teema vahele mahtus ka ühte-koma teist sellist, mille kirjeldamiseks on patt internetiruumi ja lugejate silmi raisata. Kui, siis ehk kunagi hiljem.
Meie kompaniiülem, mees kelle olemasolu võimalikkust ei usuks, kui poleks ise näinud, ütles kord: "Ajateenistus on nii huvitav, kui huvitavaks te selle ise teete.". (kõrvalmärkuseks, meil on päris palju teha...) Ühel laupäevasel päeval hakkasime asjaga pihta. Baasi värava taga seisis roheline Peugeot, mille pagasiruumis minu lumelaud, kasarmuhoone kõrval asub üks üle keskmise küngas. Järgneva ette kujutamiseks ei ole ulmekirjaniku fantaasiat vaja. Kogunema hakkas huviliste ring, mille liikmed kihutasid, kordamööda ning korraga, lauaga mäest alla, ehitasid hüpekat või harjutasid trikke. Lusti ja lõbu jätkus seniks kuni transpordiosakond meie ehitisest oma hiigelsuure MAN-iga brutaalselt üle sõitis. Hoolimata sellest, kui trööstitu kogu asi hiljem välja nägi, pole me veel lootust kaotanud. Lumelabidate kasutamine on juba päris hästi käpas.
Viimane lause polnud muidugi mingi nali. Tähelepanelikumad kodanikud on kindlasti märganud, et maad katab lumevaip. Meie jaoks tähendab see pidevat "lumetõrjet baasi territooriumil", ehk siis lume rookimist. Parematel päevadel saab seda teha nii hommikul, päeval kui õhtul. Lõbus. Ja mis päkapikkudesse puutub, siis nende paberist sugulasi võib siin näha vaid söökla akendel. Õnneks! Sellest, kui 30 halastamatut merejalaväelast oma kirsad või (kantud) sokid ööseks aknalauale tõstaksid, ei tuleks kindlasti midagi head. Tõtt-öelda ei tahaks nii mustale stsenaariumile mõeldagi...
Igatahes, 23. detsembri pärastlõunal (st õhtul) saan ma taas välja, üksikutel õnnestub mind ka näha. Keda ei näe, neile soovin rahumeelseid jõulupühi!
Laias laastus läheb kõik sama joruga edasi, õppetunnid, harjutused, hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Väljaõppe ja selle teemade kohta mainiks, et need on niivõrd tihedad, pingelised ja aktiivsed, et meile polnud aega isegi jõulu- ega uusaastapuhkust anda. Lihtsalt kogu aeg on olukord peal, massiivne, metsik, hullumeelne!!! Teistes väeosades peavad küll tõelised laiskuseussid koos olema, et neil puhkamiseks aega jääb. Nuta või naera... Igatahes, täisväärtusliku puhkuse asemel saan ma jõulude ajal lihtsalt linnaloale. Ja see luba on tervelt ÜHE päeva võrra pikem kui muidu. Ei teagi kohe, mida kogu selle süllekukkunud ajaga peale hakata. Aga asi seegi, hea, et üldse kuskile saab...
Huvitavaid ja silmaringi avardavaid teemasid oli meil viimase kuu jooksul kindlasti palju. Kui nüüd pingsalt mõelda, meenuvad tervelt kolm. Massirahutuste mahasurumine, meremehesõlmed ja kägistamisvõtted. Iseasi on see, palju neid vaja läheb aga toredad ja vahvad teadmised siiski. Nende kolme teema vahele mahtus ka ühte-koma teist sellist, mille kirjeldamiseks on patt internetiruumi ja lugejate silmi raisata. Kui, siis ehk kunagi hiljem.
Meie kompaniiülem, mees kelle olemasolu võimalikkust ei usuks, kui poleks ise näinud, ütles kord: "Ajateenistus on nii huvitav, kui huvitavaks te selle ise teete.". (kõrvalmärkuseks, meil on päris palju teha...) Ühel laupäevasel päeval hakkasime asjaga pihta. Baasi värava taga seisis roheline Peugeot, mille pagasiruumis minu lumelaud, kasarmuhoone kõrval asub üks üle keskmise küngas. Järgneva ette kujutamiseks ei ole ulmekirjaniku fantaasiat vaja. Kogunema hakkas huviliste ring, mille liikmed kihutasid, kordamööda ning korraga, lauaga mäest alla, ehitasid hüpekat või harjutasid trikke. Lusti ja lõbu jätkus seniks kuni transpordiosakond meie ehitisest oma hiigelsuure MAN-iga brutaalselt üle sõitis. Hoolimata sellest, kui trööstitu kogu asi hiljem välja nägi, pole me veel lootust kaotanud. Lumelabidate kasutamine on juba päris hästi käpas.
Viimane lause polnud muidugi mingi nali. Tähelepanelikumad kodanikud on kindlasti märganud, et maad katab lumevaip. Meie jaoks tähendab see pidevat "lumetõrjet baasi territooriumil", ehk siis lume rookimist. Parematel päevadel saab seda teha nii hommikul, päeval kui õhtul. Lõbus. Ja mis päkapikkudesse puutub, siis nende paberist sugulasi võib siin näha vaid söökla akendel. Õnneks! Sellest, kui 30 halastamatut merejalaväelast oma kirsad või (kantud) sokid ööseks aknalauale tõstaksid, ei tuleks kindlasti midagi head. Tõtt-öelda ei tahaks nii mustale stsenaariumile mõeldagi...
Igatahes, 23. detsembri pärastlõunal (st õhtul) saan ma taas välja, üksikutel õnnestub mind ka näha. Keda ei näe, neile soovin rahumeelseid jõulupühi!
No comments:
Post a Comment