Uued noored, vanad haigused

3. jaanuar 2011 oli kahtlemata märkimist vääriv päev. Mõned tegelesid ehk peaparandusega, teised alustasid taas tööga, umbes 90-l noorel inimesel jäi aga elu jägnevateks 11 kuuks seisma - Mereväebaasi saabusid uued ajateenijad. Kaootiline ja kirev kaltskaabakate mass pakkus kõigile huvi, mõne jaoks oli nähtu kohutavalt naljakas. Mulle aga meenus enda esimene päev siin, üks elu masendavamaid päevi, ja sellega tärkas killuke kaastunnet. Kindlasti oli nendegi hulgas noori inimesi, kes olid elanud toredat, meeldivat ja mõtestatud elu ning kes oma saatuse üle kuigi õnnelikud polnud. Samas, olles alguse tragöödia juba seljataha jätnud, oli olukorras ka veidi huumorit. Igatahes, lõbusat vaatamist väga kauaks ei jätkunud, juba sama päeva õhtuks olid neist saanud määrustikele vastavad, ilmetud ja kiilakad sõjardid. See-selleks, välimus pole elus mitte alati kõige olulisem, ega huvitavam. Hoopis põnevam on vaadata kõike seda mida nad praegu, noorteajal, tegema peavad. "Teil on aega 10 sekundit, et trepist üles jõuda. Kümme, üheksa, kaheksa... kolmkaksüks - EI jõudnud!! Kõik alla tagasi..." - taolised jaburused on veel üsna eredalt meeles ent ometi tekib juba kerge nostalgia - meie ajal oli ikka nii ja naa... Üleüldiselt mõjuvad noored motiveerivalt, üheks põhjuseks on see, et neid vaadates tundub meie olukord suhteliselt hea, enam pole nii palju lõputut koristamist ja mõttetut ringijooksmist, vähem möla, rohkem asjalikkust. Teine asi mis suunurgad kergelt üles tõmbab on reservi mineku kuupäev, ehk siis - kui neetult kaua nad siin veel passima peavad. Neil on lõpuni jäänud umbes 300 päeva (!), meil 130 või alla selle. Ei tundugi enam nii suur number. "скоро ДМБ!!!"

Sõjaväes olles on võimalik omandada kõiksugu uusi ja põnevaid teadmisi. Viimati näiteks sain teada, milleks on vaja karantiini - loomulikult selleks, et haigeks jääksid kõik, mitte ainult üksikud. Samuti sain teada, et see kehtib ainult ajateenijatele, üksi siin töötav ja meiega pidevalt kokku puutuv mitte-ajateenija ei saa mingil juhul haigestuda. See oleks suisa võimatu.14. jaanuaril, kui oleksin pidanud välja saama, otsustati baas karantiini panna. Mõne päeva pärast olin haige. Tekkisid kerge palavik, nohu ja kurguvalu. Oli see siis "siga" ise, mõni väike põrsake või lahtine kasarmuaken, seda ei saa ilmselt kunagi teada, aga haigeks ma jäin. Enesetunne polnud küll kiita ent moraal püsis kõrgel, kuna haiguse ajastus oli ääretult sobiv. Nimelt, karantiinile järgnenud nädalal pidi toimuma 4-päevane metsalaager, teemaks rünnakud. Üks minust tähtsam kaitseväelane iseloomustas seda laagrit sõnadepaariga "same shit" (sama pask). See kirjeldus kõlas küll maru huvitavalt ent kahjuks ei saadud mind haigena metsa saata. Hanges kükitamine ja mudas magamine jäid sedapuhku ära. Kahju-kahju. Ees oli ootamas muretu nädal kasarmus...

Olime paari saatusekaaslasest kombatandiga umbes 3 päeva meeldivalt aega veetnud. Istmikud hakkasid juba tabureti kuju omandama, kui meile anti "eriülesanne". Sõjaväes on kombeks kõikvõimalikule jamale ja labasusele uhkeid nimesid anda, eriülesandeks nimetatakse tavaliselt prügikasti väljaviimist ja muud taolist. Aga seekord oli teisiti, missioon oli lausa üllatav. Kompaniiülem, tuntud ka kui Peremees, käskis meil arvutisse ümber kirjutada kõik aastate jooksul voodite alla soditu. Kõigi voodite. Neljale inimesele jätkus tegevust rohkem kui üheks päevaks ning tulemus sai üsnagi mahukas. Tõsi küll, kuigi sisukas see ei tulnud - Pets on tainas, Tauno on loll, ДМБ 2008, ДМБ 2009, ДМБ 2010, Дима был здесь ja nii edasi. Keegi oli üles kirjutanud tubli ruutmeetri jagu imalaid tsitaate kuskilt juhtimisraamatust. Kokkuvõttes päris omamoodi ettevõtmine. Iseenesestmõistetavalt õnnestus mul see fail ka endale sahker-mahkerdada.

Peale selle, et saabusid seagripp ja uued noored, oli huvitavaid ja meeldejäävaid sündmusi veel umbes kaks. Esimene neist oli Tabasalu pangalt köiega laskumine, teine Linnahalli juurde ja tagasi jooksmine. Tabasalu pank + köis = huvitav, vertikaalne paesein, lumi, jää jne... kommentaarid oleksid liigsed, oli lahe, võiks selliseid asju veelgi teha. Aga Linnahalli juurde jooksmine? Mis saab seal ägedat olla? Äge ongi see, et selline asi üldse äge saab olla. Asi tuleb lihtsalt ägedaks teha. Kui tavapäraselt tähendab jooksmine (eriti taktjooks, st kõik jooksevad sama sammu) mingit jama, staadioni- või baasiringide nühkimist ja "Merevoogude" vms klassika laulmist, milles puudub igasugune fun-factor, siis see kord oli hoopis teisest puust. Kõik on näinud USA filme kus sõjaväelased jooksevad ja entusiastlikult (originaalseid) rivilaule laulavad. Meie tund oli umbes samasugune, ainult, et me jooksime linnatänavail, möödaminevatel inimestel olid näod nalja täis. Ja meil ka. Lõbus oli. Veel huvitavamaks läks asi siis kui me oma sihtpunkti, Linnahalli juurde jõudsime. Tuli välja, et tegemist on pesuehtsa takistusrajaga, kui seda teatud nurga alt vaadata. Saime kahe ja poolemeetrisest seinast üles ronida, põlvini lumes üle pinkide tõkkejooksu joosta, treppidest mööda käsipuid paari sekundiga alla libistada ja nii edasi. Oli huvitav.

Kui ebahuvitavad sündmused välja jätta, võib jääda mulje, et sõjaväes on päris lahe olla. Päris nii ma muidugi ei ütleks, aga viimasel ajal on olemine positiivsemaks muutunud küll. Mõne aja pärast kirjutan jälle.