Jah, paraadile. Aga mitte sellele värvikirevale ja lõbusale, vaid hoopis ühele teisele - iseseisvuspäeva omale. See aga, pole minu arvates ei põnev, kirev ega huvitav. Eelmisel aastal, olles seal kõigest pealtvaatajana, ületas ürituse igavus kõik inimlikkuse piirid. Pikad ja venivad kõned kulunud teemadel, neetult külm ilm, lõputuna näiv ootamine, seismine ja passimine. Kulminatsiooniks oli see, et kõned lõppesid ära ja võitlejad marssisid minema. Väga vinge. Huvitavaks momendiks oli ehk ainult NATO hävitajate ülelend mida sai jälgida mõne sekundi jooksul. Sel aastal ei näe ma sedagi, rivis seistes on märksõnadeks kivinägu ja otsevaat. Ja muidugi pole mõtet rääkida mingitest sekunditest, pigem tundidest. Võttes arvesse ka harjutamisele kuluvat aega, isegi päevadest - Merevägi on ju kõige parem ja kõige uhkem, meil pole kunagi külm, me teeme kõige kõvemat häält, marsime veatult. MEIE oleme tõeline eliit, suvalised krokodillid kuskilt Vahipataljonist peaksid juba meid nähes värisema hakkama. Terve maamuna peal pole sellisedi mehi nagu meil, Eesti Mereväes. Nii meile vähemalt räägitakse... Demagoogia või reaalsus, seda saab 24. veebruaril näha.
Ära tunneb mereväelased selle järgi, et me oleme kõige paremad. Mustad hõlstid seljas, üleskeeratud kõrvadega läki-läkid peas, valged kindad käes, kivinäod ees. Uhke värk.
No comments:
Post a Comment