Viimased 2 nädalat olime teisipäevast reedeni metsas, tegime laias laastus samu asju mis viimased 9 kuud (see väljend kipub end taas kordama). Oli lumine, mudane, märg, ebamugav, süüa ja magada sai vähe, kõik kuidagi niru - aga ei midagi üle mõistuse rasket. Peamiselt lihtsalt ebamugav. Lõpuks ometi saime ka korralikult lasta, mina kui kuulipildur sain mõlemal nädalal 400 padrunit, rohkem kui senise ajateenistuse jooksul kokku. Oli päris huvitav.
Ühel noormehel juhtus ka mingit sorti õnnetus käega. Mina olin samal ajal teel söömast lahingusse ja asja oma silmaga algusest lõpuni ei näinud. Kaitsevägi kui absoluutselt mitte-salatsev organisatsioon pole selle kohta ka midagi eriti täpsemat öelnud. Ja noh... kelle asi see üldse on. Shit happens, eksole?
Eelmisel pühapäeval sattusin huvitavasse olukorda kui pidin kai pealt, laevaromude vahelt pisikest hülgepoega ära transportima. Vaeseke oli mingil põhjusel veest välja roninud ja peesitas asfaldil, mina ja üks kaasvõitleja sulpsatasime ta vette tagasi. Päris omamoodi kogemus...
Lõpetuseks jälle kõige olulisemast, 22. aprill kuni 3. mai on mul jälle puhkus, pärast seda jääb veel üks kuu. Lõpp läheneb ja tundub, et see on ainult hea (:
Loodetavasti see hülgepoeg teil oli juba piisavalt vana, sest teadupärast väikesed hülged sünnijärgselt ei oska ujuda!
ReplyDeleteToo ujus küll. Vähemalt meie juurest läks minema.
ReplyDelete