RÕKi kroonika

1. päev

Nagu ennist kirjutatud sai, polnud mu ootused ja lootused järgneva 8 päeva suhtes just kuigi kõrged, samas polnud ma ka nii negatiivne ega rahulolematu kui ajateenistusse minnes. Teadmine, et näeb taas vanu tuttavaid ning, et kogu ürituse kestus on märksa lühem kui 11 kuud, tegid olemise hoopis paremaks.

Baasi jõudes oli natuke üllatav näha, kui vähe oli tolle, ajateenistusese lõpust möödunud aastaga, muutunud. Paistis, et ajateenijate ressurssi kulutatakse endiselt üksnes sellele, et asfaldi pealt kivikesi kokku kraapida, mingit kola edasi-tagasi tassida või kasarmus tolmurulle jälitada. Kõik oli endiselt kuidagi ligadi-logadi ja kole.

Aga nüüd väljaõppe juurde. Esimese päeva ja suuremas plaanis ka kogu järgneva nädala peamisi tegevusi iseloomustab üsna hästi järgmine pilt:

Selles, varisemisohu eest hoiatavate siltidega tähistatud hoones veetsime aega umbes-täpselt kaheksa, ning need kes varem saabusid, kümme tundi. Selle aja jooksul sain kätte oma 59’ aastast pärit kuulipilduja, hiljemalt teise maailmasõja aegsed rakmed ning muu varustuse. Korra saime ka süüa, ning ülejäänud aeg kuluski peamiselt nii nagu pildil näha – lamades, istudes või mõnes muus mugavas poosis aega surnuks lüües. Mis meid täpselt ees ootamas oli, millal, kuhu ja kas üldse liikuma hakatakse ei teadnud vist keegi. On arusaadav, et sellises olukorras hakati välja mõtlema kõiksugu rumalusi:

Mõni jäi suure ootamise peale suisa magama:

Mingil hetkel hakkasid aga asjad liikuma ning kuskilt ilmus välja ka mees kes pidavat neil harjutustel meie kompaniiülemaks olema. Tema mitte just kuigi sütitavast kõnest selgus, et me ei tohi teha lollusi (!) ning, et tal on meie üle uhke ja hea meel kuna olime kohale tulnud ja täitnud oma kohust riigi ees. Sealjuures olid kohale ilmunud kõigest umbes pooled kutsututest. Miks see protsent nii väike oli, selle võib igaüks juba ise välja mõelda...

Õhtul, umbes kella kuue paiku, algas lõpuks ometi action - ronisime oma asjadega autodele ning sõitsime Männikule laagrit püstitama. Pärast seda mingit tegevust enam polnud ning sai uute ja vanade kaaslastega olukorra üle diskuteerida. Huvitav oli see, kui erineval ajal Mereväes olijaid sinna kutsutud oli – mõned olid reservi läinud juba kümme aastat tagasi, osad aga alles nelja kuu eest. Võiks arvata, et nii värsketel meestel midagi uut õppida pole ja üllatus-üllatus – seda ei oodatudki. Kompaniiülem mainis oma kõneski, et enamik meist ilmselt midagi uut teada ei saa. Tore.


2. päev

Päev algas tsivilisti jaoks üsna harjumatult – äratus kell 6, kiire hommikusöök imemaitsvast ja –tervislikust, 2014. aastani säilivast NATO-pakist ning ärasõit kell 7. Tee viis meid Männiku lasketiiru ja seal saime oma vanade relvadega taas tutvust teha. 

MG3 käes ja päikse käes poseerimas – suutsin naeratusegi näole manada. Pöörata tähelepanu ka sellele kui sügaval taskus käivad reservväelaste käed:

Sai ka puusalt lastud:

Pärast seda pilti said põhimõtteliselt otsa nii head ilmad kui ka pilte tegeva telefoni aku, ühtlasi ka tegevused tollel päeval. Laskmine lõppes umbes lõuna paiku ning sealt edasi kuni õhtuni sai lihtsalt telgis istutud, magatud, söödud ja nii edasi. Passimine, passimine, passimine. Ehk siis – ajateenistuses omandatud suhtumine kaitseväkke üksnes kinnistus.


3. päev

Kolmanda päeva kohta olin oma väiksesse märkmikku suutnud kirja panna vaid paar lauset. Ja ega rohkem polnudki kirjutada... Peamiselt sai erinevates kohtades istutud ning paar korda ka kujuteldavat vaenlast metsas rünnatud. Ja see oli kõik.

Huvitavaks läks asi alles õhtul, kui hakkasime pärast maha molutatud päeva oma laagrit teise kohta kolima. Kõigepealt istusime pool tunnikest auto kastis (ju siis oli vaja), seejärel sõitsime Kiltsi lennuväljale, kuhu jõudsime kui oli veel valge. Olime igati valmis telke püsti panema kuid seda esialgu ei juhtunud – selle asemel tuli autost välja põllule ronida, seal umbes pool tundi ringkaitset teha ning siis, juba pimedas, paar kilomeetrit edasi sõita ning taskulampide valgel telgid ja muu metsa tassida ning kobamisi laager püsti panna. Kõiksugu vandesõnu, eelkõige organiseerimise pihta käinuid, kuulis sel päeval õige ohtralt.


4. päev

Esimene märkmikus olev fraas selle päeva kohta on: “Samasugune pask”. Nojah. Taaskord ootamine telgi juures, ootamine autokastis – pool tunnikest siia, pool sinna... kelle asi see on, eksole? Lõpuks jõudsime omadega Rohuküla sadamasse kus pidid toimuma merevaatlus ja sadamakaitse. Tähendas see siis seda, et keegi ei teadnud mis toimub, mehed pandi kuskile istuma või patrullima ning tunnid muudkui möödusid. Ise sain koos oma lahingpaarilisega kolm tundi vihma käes palgihunniku otsas istuda. Vaenlast ei õnnestunud selle aja jooksul näha.


5. päev

Viienda päeva kohta teadsime niipalju, et tuleb dessanti tegema minna. Keegi sellest lausa vaimustuses ei olnud ent seda mis toimuma hakkas, ei osanud vist kõige vingemad hiromandidki ette näha. Minul läks iseenesest päris hästi – sain oma merevägilase karjääri jooksul esimest korda laevaga sõita ning laevas oli tegelikult suisa meeldiv. Taanlaste poolt mahakantud ja Eestile annetatud EML Tasuja miinitekil oli soe, kuiv ja peaaegu mugav olla – sai süüa, magada ja teiste võitlejatega riigikaitseteemalisi probleemküsimusi lahata. Ruumi oli seal küll üsnagi piisavalt, ent ometi peeti heaks mõtteks seltskond kaheks jagada ja ülejäänud mehed soomlaste kingitud, 57’ aastal ehitatud EML Ristna peale panna. See on aga väike laev ja ruumipuuduse tõttu pidid mehed seisma laevatekil, kokku seitse tundi, vihma, külma ja tuule käes. Dessant ise kestis sealjuures võibolla pool tundi ja vähemalt meie rühmal ebaõnnestus täielikult – koolilapsedki oleksid vist paremini hakkama saanud

Kahtlemata oli selle ürituse taga mingi suurem idee ja visioon millest lollid sõdurid lihtsalt aru ei saanud ent meie jaoks tundus see lausa ülima mõttetusena. “Nii mõttetu, et paha hakkab” oli mul selle päeva kohta kirjas. Ristnaga merd kündnud meeste näod olid igatahes väga mornid ja õhtuks polnud vist enam kedagi kes päeva kohta head sõna oleks öelnud. Keegi mainis isegi, et tal oli natuke piinlik olla osa kogu sellest üritusest ja maksumaksja raha raiskamisest.


6. päev

Plaanid ja ootused selleks päevaks olid suured – alustades helikopteriga maanduvast õhudessandist ja lõpetades suurte lahingute ning muuga. Paraku ei juhtunud aga suurt midagi. Actionit jagus umbes viieks minutiks, mil saime ründavat paati tagasi tõrjuda. Ülejäänud päev möödus erinevates kohtades vahtides ja oodates. Nii öösel kui päeval, laagris ja ka sadamas.


7. päev

Pärast põnevusega täitmata ööd sadamas (kella kahest kaheksani) tundus telki pääsemine üsna meeldivana. Ent unel polnud määratud kauaks jääda – juba lõuna paiku tuli sadamast häire. Pidi end kibekiirelt valmis seadma, et siis pool tundi telgi ees minema hakkamist oodata (ilmselt oli vaenlaselgi aega laialt). Ootusärevus oli siiski suur – terve hunnik paukpadruneid olid meile juba mitu päeva tagasi kätte antud ja keegi polnud kuigi huvitatud nende niisama kaasas vedamisest. Pealegi oleks mingi tegevus üsna värskendavalt mõjunud. Mis meid sadamas ees ootas, oli paraku küll mingi ebaõnnestunud nalja moodi.

Olles positsioonid sisse võtnud, asusime vaenlase rünnakut ootama ning õige varsti ilmuski vaateulatusse väike paadiküna mis otse meie poole sõitis. Kuskilt eemalt kõlasid mõned lasud, ning raadiosaatjast teatati, et vaenlane on hävitatud. Treenimata silmale paistis olukord küll sedasi nagu oleks seesama paat veel edasi sõitnud ent hääl raadiosaatjast andis teada, et tegemist on hoopis teise alusega ning, et need on meie sõbrad. Olles rahulikult kai äärde sõitnud, astusid sõbrapoisid oma paadist välja, sörkisid liigselt kiirustamata meie valvatud territooriumile ning veidi pärast meie vaatesektorist eemaldumist, muutusid võluväel uuesti vaenlasteks. Kõlasid veel mõned lasud ja lahing sai läbi. Enne veel kui jõudsime endilt küsida, mis kurat just praegu toimus, anti käsklus kõik padrunisalved ja –lindid tühjaks laadida

Sündmuste käigust endiselt üsna häirituna saadeti meid sadama alale padrunikesti korjama. See polnud aga kuigi haarav tegevus ja mis seal salata, motivatsioongi oli nigelavõitu. Taas hakati tegelema lollustega ning ühel võitlejal õnnestus oma kummik suure kaarega üle kai serva merre lennutada. See jäi ka viimaste päevade põnevaimaks sündmuseks

Väljaõppele pani punkti rivistus Rohuküla sadama parklas kus kuulsime tänuavaldusi ja kiitusi oma ülematelt. Kõigi lemmikuiks olid ilmselt Mereväe ülema paberilt maha veeritud kõne sellest kuidas meil oli “nägudes väsimus aga silmades sära” (meid polnud ta nädala jooksul näinud, ei tea kelle silmi ta siis vaatas?) ning meie kompaniiülema üsna katkendlik jutt “niinimetatud reservõppekogunemisest” (jah, “niinimetatud”...).


8. päev

Äratus oli nüüd juba kell neli, seda selleks, et laager kiiresti kokku panna, järjekordne pooltund seisva auto kastis veeta (järgmine kord RÕKile minnes peaks vist stopperi kaasa võtma) ning seejärel Kloogale sõita. Seal olid veel viimased lahinglaskmised ja oligi aeg baasi tagasi sõita. Seal sai varustuse ära anda, pesus käia, tagasiside ankeeti täita ning taas kodu poole suunduda.

Mingit üldistavat kokkuvõtet kogu asjast polegi nüüd, olnule tagasi vaadates, nii lihtne anda. Tegevuse poolest oli see muidugi mõttetu ja liiga pikale venitatud (nagu ajateenistuski) ent samas, nagu keegi mainis – ka passimist peab harjutama. Selles mõttes, et ka passimine on mingis mõttes tegevus. Sihitult edasi-tagasi sõitmine, öösel ahju valvamine, laagris või sadamas patrullimine, vaatluspostil vahtimine, mätta otsas või mudaaugus vihma ja külma käes järgnevate korralduste ootamine ja nii edasi on küll pigem võrreldavad Viru Keskuse chilli või muu sarnasega ent ometi kurnavad inimese üsnagi ära. Eelkõige on tegemist pideva ebamugavustundega – juba paari päevaga hakkasid tekkima mõtted sellest kui mõnus oleks voodis magada, taldrikult süüa või toolil istuda. Ei tahaks suuri sõnu teha aga igaüks ilmselt sellist jama taluda ei suudaks. Raske öelda, kas ma RÕKile lähemate aastate jooksul uuesti läheks aga seekord oli igapäevarutiinist eemale saamine isegi üsna värskendavaks kogemuseks. Loodetavasti õnnestub nüüd kõike olemasolevat jälle rohkem hinnata

Korralduse poole kohta tekkis võrdlus riigiga. Kui Ansip raiub juba aastaid, et Eestil läheb suurepäraselt, et me oleme isegi Lätist paremad ja, et majandus kasvab ka negatiivselt siis tavakodaniku jaoks tulevad meelde pigem kolm suurt võitu – vähevõitu, kallivõitu ja viletsavõitu. Kõrvutades siinset juttu mõne ametliku uudisega, tuleb välja sarnane anomaalia. Võta siis kinni, kellel on õigus?