Mida arvan ma ajateenistusest?

Mõttetu pask. Punkt. 

Tujust olenevalt võib see arvamus ka mingil määral kõikuda (täiesti mõttetu ja pigem mõttetu vahel) aga eelkõige näen ma selles lihtsalt ühte suurt ajaraiskamist. On üks kuupäev, mis iga hetkega lähemale jõuab ja pärast mida pole lihtsalt mitte midagi. 11 kuud tühjust ja olemist mis seostub eelkõige lae või seina vahtimise, kätekõverduste, kartulite koorimise, metsas roomamise ja muu säärasega.

Miks ma sellest kõigest nii halvasti arvan?

1.       Propaganda ja hämamine. Ametlikumad sõnavõtud ja allikad on kantud patriotismist ja optimismist, president räägib meie sõdurite kaitsetahtest jne. Enam-vähem kõik teised räägivad jälle teistsuguseid lugusid. Kui midagi liiga palju kiidetakse, muudab see skeptiliseks.

 

2.       Mis kasu sellest ikkagi on? Räägitakse, et see pidavat meest muutma?! No tõesti, ei suuda ei minu ega ilmselt ka enamike teiste silm eristada „mõttetut meest“ ja ajateenistuses käinud meest.

 

3.       11 kuud? Linnalegendide tasemel on jäänud mulje, et tegevust jätkub üldjuhul ainult kolmeks kuuks. Mida tehakse siis järgmised 8 kuud? See info võib muidugi kallutatud ja vale olla, aga mingil põhjusel olen ma seda juba liiga palju kuulnud. Kui tegevus 3 kuuga otsa saab, siis las nii ollagi, paljudel on muudki teha kui puukoort süüa...

 

4.       Arvamusavaldused asja kasulikkuse kohta.  Delfis oli teema „Kas iga mees peaks kaitseväes aega teenima?“: Pooldajate kommentaarid olid näiteks sellised: „kui sa puudega ei ole ,siis kasi sõjaväkke möku raisk!“; „/-/ täiega trenni neile mökudele, enamus noori mehi on nõrgad, emmed on toidu ka teleka ette kandnud, sitahädad. Olen ise selliseid pedesid näinud /-/ Praegune teenistus karmimaks õigused ära võtta ja asjad hakkavad paremuse poole minema, kui peaks mõni end ära tapna ongi parem/-/“. Mis mulje sellest kirjavigade ja rumaluse hunnikust jääb? Pole nagu päris see milliseks saada tahaks.

 

5.       Isiklik aspekt. Mul pole relvafetišit. Ma ei hakka nutma kui mul kästakse ise voodi ära teha. Ma ei hakka nutma kui on vaja ise süüa teha. Ma ei hakka nutma kui peab telgis magama. Ma ei hakka nutma kui peab pikalt jala käima või end liigutama. Ma ei hakka nutma isegi siis kui kodust 1 või 2 või koguni 6 kuud eemal olema peab. Küll aga teeb meele mõruks see, et ma kõik olemasoleva vastu tahtmist sisuliselt prügikasti pean heitma. Pooleli jäävad nii töö, kool kui ka suhted. Nagu Terminaatori laulus: „...su tüdruk laupäeva õhtul tantsib diskol üksinda, sa kasarmu peldikult nii kurvalt küürid oma hambaharjaga...“

 

Kuna Kaitseressursside Ameti seisukohast pole hariduse omandamine absoluutselt oluline, õmmeldud kätest-jalgadest rääkimata, jäid ainsateks sõjaväest pääsemise variantideks sõrmede raiumine, Eesti kodakondsusest loobumine või kriminaalkaristus. Otsustasin need variandid hetkel kõrvale heita ja saatusega leppida. Viimnepäev on 6. juuli. Sealt alates saab minu „koduks“ Mereväebaas ja kulutama peaksin seal 11 kuud.

Tõele au andes suudan ma eesootavas siiski ka midagi positiivset leida. Näiteks trenn tuleb kindlasti kasuks, ellujäämisoskused metsas pole hetkel just kiita ja ehk koorub ka pealtnäha täiesti mõttetutest asjadest miskit kasulikku välja. Ja kui hiljem tühja aega tõepoolest nii palju on nagu räägitakse, saab sedagi kasutada - kas siis veel trenni tehes, raamatuid lugedes või muul eesmärgil. Peab endale taotluse tegema – muuta täiesti mõttetu asi täiesti mõttekaks. Loodan, et ma sealjuures liiga agaraks ei lähe ja mingiks militaristiks ei muutu. Vähemalt saan ma end president Ilvese heakskiidul varsti ühiskonna vaimse eliidi hulka kuulutada.

 

PS! Järgmised blogijutud kõigi eelduste kohaselt nii massiivsed ja põhjapanevad ei tule. Selle mõtlemiseks ja kirjutamiseks oli mul lihtsalt rohkem aega.