Thursday, July 1, 2010

Mida arvan ma ajateenistusest?

Mõttetu pask. Punkt. 

Tujust olenevalt võib see arvamus ka mingil määral kõikuda (täiesti mõttetu ja pigem mõttetu vahel) aga eelkõige näen ma selles lihtsalt ühte suurt ajaraiskamist. On üks kuupäev, mis iga hetkega lähemale jõuab ja pärast mida pole lihtsalt mitte midagi. 11 kuud tühjust ja olemist mis seostub eelkõige lae või seina vahtimise, kätekõverduste, kartulite koorimise, metsas roomamise ja muu säärasega.

Miks ma sellest kõigest nii halvasti arvan?

1.       Propaganda ja hämamine. Ametlikumad sõnavõtud ja allikad on kantud patriotismist ja optimismist, president räägib meie sõdurite kaitsetahtest jne. Enam-vähem kõik teised räägivad jälle teistsuguseid lugusid. Kui midagi liiga palju kiidetakse, muudab see skeptiliseks.

 

2.       Mis kasu sellest ikkagi on? Räägitakse, et see pidavat meest muutma?! No tõesti, ei suuda ei minu ega ilmselt ka enamike teiste silm eristada „mõttetut meest“ ja ajateenistuses käinud meest.

 

3.       11 kuud? Linnalegendide tasemel on jäänud mulje, et tegevust jätkub üldjuhul ainult kolmeks kuuks. Mida tehakse siis järgmised 8 kuud? See info võib muidugi kallutatud ja vale olla, aga mingil põhjusel olen ma seda juba liiga palju kuulnud. Kui tegevus 3 kuuga otsa saab, siis las nii ollagi, paljudel on muudki teha kui puukoort süüa...

 

4.       Arvamusavaldused asja kasulikkuse kohta.  Delfis oli teema „Kas iga mees peaks kaitseväes aega teenima?“: Pooldajate kommentaarid olid näiteks sellised: „kui sa puudega ei ole ,siis kasi sõjaväkke möku raisk!“; „/-/ täiega trenni neile mökudele, enamus noori mehi on nõrgad, emmed on toidu ka teleka ette kandnud, sitahädad. Olen ise selliseid pedesid näinud /-/ Praegune teenistus karmimaks õigused ära võtta ja asjad hakkavad paremuse poole minema, kui peaks mõni end ära tapna ongi parem/-/“. Mis mulje sellest kirjavigade ja rumaluse hunnikust jääb? Pole nagu päris see milliseks saada tahaks.

 

5.       Isiklik aspekt. Mul pole relvafetišit. Ma ei hakka nutma kui mul kästakse ise voodi ära teha. Ma ei hakka nutma kui on vaja ise süüa teha. Ma ei hakka nutma kui peab telgis magama. Ma ei hakka nutma kui peab pikalt jala käima või end liigutama. Ma ei hakka nutma isegi siis kui kodust 1 või 2 või koguni 6 kuud eemal olema peab. Küll aga teeb meele mõruks see, et ma kõik olemasoleva vastu tahtmist sisuliselt prügikasti pean heitma. Pooleli jäävad nii töö, kool kui ka suhted. Nagu Terminaatori laulus: „...su tüdruk laupäeva õhtul tantsib diskol üksinda, sa kasarmu peldikult nii kurvalt küürid oma hambaharjaga...“

 

Kuna Kaitseressursside Ameti seisukohast pole hariduse omandamine absoluutselt oluline, õmmeldud kätest-jalgadest rääkimata, jäid ainsateks sõjaväest pääsemise variantideks sõrmede raiumine, Eesti kodakondsusest loobumine või kriminaalkaristus. Otsustasin need variandid hetkel kõrvale heita ja saatusega leppida. Viimnepäev on 6. juuli. Sealt alates saab minu „koduks“ Mereväebaas ja kulutama peaksin seal 11 kuud.

Tõele au andes suudan ma eesootavas siiski ka midagi positiivset leida. Näiteks trenn tuleb kindlasti kasuks, ellujäämisoskused metsas pole hetkel just kiita ja ehk koorub ka pealtnäha täiesti mõttetutest asjadest miskit kasulikku välja. Ja kui hiljem tühja aega tõepoolest nii palju on nagu räägitakse, saab sedagi kasutada - kas siis veel trenni tehes, raamatuid lugedes või muul eesmärgil. Peab endale taotluse tegema – muuta täiesti mõttetu asi täiesti mõttekaks. Loodan, et ma sealjuures liiga agaraks ei lähe ja mingiks militaristiks ei muutu. Vähemalt saan ma end president Ilvese heakskiidul varsti ühiskonna vaimse eliidi hulka kuulutada.

 

PS! Järgmised blogijutud kõigi eelduste kohaselt nii massiivsed ja põhjapanevad ei tule. Selle mõtlemiseks ja kirjutamiseks oli mul lihtsalt rohkem aega.

 

2 comments:

  1. Ma ei hakka mingit põhjalikku asja siia kirjutama aga lihtsalt ühe mõtete jada, mis mul peas on olnud ma siiski postitan.

    Miks mul ei ole kaitsetahet Eesti vabariigi osas? Ometi on ju eesti rahvas mulle väga armas. Olen rännanud mööda Eestimaad ringi mitmeid suvesi ja võin seda kindlalt väita, et inimesed on toredad siin. Ma olen näinud palju toredaid peresi, kes endale kodu rajavad ja näinud mehi, kes ajavad nn. Eesti asja. Tõepoolest, kohati on see kõik nii ilus, et võiks nagu sõtta minna küll.
    Kuid siin tekivad mul käärid. Kõik see meeletult ilus on seotud rahvaga. Sõtta peaksin minema riigi eest. "Noh aga riik ju kaitsebki eesti rahva huve, isegi põhiseaduse preambula viimane rida on: mis (mõeldakse riiki) peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade."
    Kui nüüd loobuda kõigest ilusast illusioonist ja vaadata fakte, siis eesti rahvas on püsinud ilma selle riigita palju paremini kui selle riigiga. Selgitan. 700 aastat orjapõlve ei suutnud selle rahvaga teha mitte munnigi. Sama võib öelda nõukaaja kohta. Kuid kui ma vaatan siin riigis ringi, siis on tegemist palju vingema veskiga kui kui eelnevad orjapõlved ja okupatsioonid. Kui ennemuiste sunniti meid võõrkeeli õppima, siis praegu teevad inimesed seda vabatahtlikult ja innuga, lootuses saada paremat töökohta. Kui orjapõlvel sunniti noori näitsikuid mõisaperemehele (kusjuures nood hüppasid järve, et seda jama vältida), siis palju näeb praegu tänavapildis meie ilusaid naisi neegri või briti poissmehe käevangus (printsessi-dimist rääkimata)? Ja isegi meie lugupeetud president võrdlem meid Iisraeliga: "Eesti, nagu ka Iisrael, võitleb õiguse eest ..." Mina ikka mõtlesin, et me oleme töökas rahvas, mitte mingi.. (jätan lause lõpetamata).

    Seega mina leian, et see riik on rahva laastamise osas saanud hakkama rohkemaga, kui 50 aastat okupatsiooni ja 14 korda pikema orjapõli. Lähme nüüd kõik rõõmsalt sõtta selle riigi eest, sest kaitsetahe on meil ju meeletu.

    ReplyDelete
  2. Kusjuures igaks juhuks mainin, et ma pole mingi papist poiss, kes lihtsalt lõugab, et ta kardab sõjaväge. 20 aastase kohta olen ma näinud päris palju verd, sitta ja pisaraid, aga praegu ma räägin põhimõttest. Mul pole isegi midagi ajateenistuse kui elukogemuse vastu, aga mind lihtsalt natuke häirib see mõte, et ma sellist riiki kaitseksin.

    ReplyDelete