Lõpp

Ajateenistus on läbi. Täiesti uskumatu aga tõsi, 3. juunist, päevast mida sai ligi aasta aega oodatud, on nüüd juba pea nädal mööda läinud. Sellest võimatust sündmusest kirjutan hiljem edasi, enne veel lühidalt kahest viimasest teenistusnädalast.
Eelviimane nädal oli eriline, päriselt ka. Esimest korda nende 11 kuu jooksul toimus meil metsalaager mis oli huvitav ja mis ei olnud üks-ühele sarnane kõigi eelnevatega. Isegi vastupidi. Laagri teemaks oli „ellujäämisõpe“, ehk siis kuidas metsas hakkama saada. Esimene ja kõige suurem erinevus oli ilmselt see, et seal ei toimunud midagi „taktikalist“ ega sõjalist. Meil polnud kaasas relvi, kiivreid, rakmeid, mitte midagi sellist. Ümbritsevates laantes polnud sel korral ka mingit vaenlaseohtu, seega jäid ära kõiksugused (laske)positsioonide valmistamised, ööhäired ja muu rämps mis kellelegi ei meeldi. Ei olnud ka mingeid käsuliine, ametlikke pöördumisi, ranget päevakava. Ka leitnandi või majoriga võis käed taskus juttu ajada või küsimusi esitada, tavaolukorras oleks see täiesti mõeldamatu olnud. Laagri korraldus oli umbes selline: esimesel päeval jagati meid 4-5-liikmelistesse gruppidesse, iga grupp ehitas endale hüti kus magada ja elada saaks, lisaks jagati gruppidele välja jänesed ja kanad, kumbagi üks. Õhtusöögiks (esimene söögikord peale hommikut baasis) anti igaühele porgand ja kartul. Kana Vladimir ja jänes Kristo hakkasid tasapisi närvidele käima.
Kuna esimesel õhtul sadas kergelt vihma, sai selgeks, et meie püstkojal on suuri vajakajäämisi, igalt poolt tilkus midagi sisse. Märjaks saamine, külmetamine ja muu säärane mõjub alati demotiveerivalt, lisaks oli mõne jaoks väga raske hakkama saada tühja kõhu tundega. Täiesti normaalsed mehed muutusid piinavalt tüütuteks närvipundardeks, juba teisel päeval! Päev ise möödus onni parandades, süüa ei antud kordagi. Jänes ja kana kes oma maltsa närisid ja ringi vahtisid muutusid juba üsna häirivateks kuni ühe hetkeni mil tuli teade, et jänese võib nahka panna. Kõigepealt oli väike instruktaaž – kuhu nuiaga lüüa, kuhu nuga lükata, kuidas nülgida, mida süüa. Tegelikult ei midagi keerulist. Meie jänku oli suur, valge, pehme ja karvane. Mõne aja pärast oli osa temast vardas, osa katelokis keemas, osa lahti lõigatuna oma korda ootamas. Ise valmistasin tõelise gourmet-roa millesse läksid jänese süda, kopsud, neer, maks ja porgand + sõrmeotsatäis soola. See kooslus kõlab ehk kahtlaselt ent praetult oli see üllatavalt hea. Hea oli ka see, et keegi teine seda eriti süüa ei tahtnud.
Kolmas päev oli kalapüügipäev – lonkisime mitu kilomeetrit kuskile järve äärde, vahtisime terve päeva seal ja läksime laagrisse tagasi. Säravaim resultaat oli see, et üks gruppidest NÄGI kala. Niipalju siis sellest. Õhtul leidis oma otsa Vladimir. Ka temast läks osa potti ja osa vardasse ent vastupidiselt ootustele oli tulemus täiesti kohutav. Kõige lähedasem võrdlus oleks vast autokumm. Meeldiva ning kutsuva lõhnaga, särisevad ja pruunid koivad, kintsud ja muu olid kohutavalt sitked ja venisid nii mis hirmus. Hammastega kõvemini kiskudes ja tõmmates oli tunne, et kui sõrmed libisema peaksid, lendab see kummikana kogu täiega vastu silmnägu. Samas maitsel polnud viga midagi ja lõpuks sai siiski kõhu täis, selgus, et ka söömine võib olla sportlik... Viimasel päeval vedasime oma elamised mööda metsa laiali ja läksime ühtegi jälge jätmata Mereväebaasi tagasi.
Veel enne viimast nädalat oli mul väike puhkus, mille jooksul suutsin oma hüppeligese ära rikkuda -teised poisid hüppasid ju ka üle lõkke, miks siis mitte ka mina? Viimase nädala kohta pidas kompaniiülem meile väikse kõne: „On viimane nädal... /...sisutu jura... / ...ikka veel sisutu jura... / ...ühesõnaga, tuleb maksimaalne nädal!“. Need viimased sõnad jäid mulle lausa kõrvu helisema. Mõelda vaid, „maksimaalne nädal“, mis hull asi see olla võiks? Tegelikkuses oli see nädal lausa totter... Need kes terved olid, sooritasid 70 kilomeetrise rännaku, mis kulges mööda ühte ja sama teed, kaks korda edasi ja tagasi. Need kes mingi tervisehädaga tolmuteedest ja sääskedest ilma jäid, olid baasis ja koristasid. Uhke värk – 11 kuud väljaõpet lõppesid sellega, et ma kraapisin luuaga tolmu ja kruusa, kolm päeva jutti. Võiks öelda, et alustasin teenistust harjaga, lõpetasin luuaga. Vägev, vägev, vägev!
Eelviimane päev oli samuti vägev. Siis saadeti üks meie seast kartsa, kuna tal oli linnaloalt saabudes kuuspakk kotis. Pääslas öeldi, et seda ei tohi sisse tuua ja ta ei toonudki, paistis, et pole probleemi. Aga oli. Ja kuidas veel oli, pea terve viimase nädala väntsutati teda nagu tõelist retsidivisti, ülekuulamised, seletuskirjad jne. Enne seda polnud konkreetse isikuga ühtegi jama olnud. Lõpuks, suure pingutusega saadeti ta 48 tunniks arestikambrisse. Ei tea mis selle tagamõte võis olla aga tundus nagu mingi näidispoomise või lihtsalt ärapanemise moodi. Negatiivse emotsiooni tekitas see igal juhul.
...
Ja siis tuli reede. Kätte jõudis 3. juuni, päev mida olime niiiiii kaua oodanud. Üheteistkümnest kuust olid järel ainult üksikud tunnid, tuju oli kõrgel. Lõpuks ometi sai tsiviilriided selga panna, hakata asju ära viima ja reservi minekuks teatud allkirju koguma. Asjade korraldus oli tavapäraselt kohutav aga sellega olime juba harjunud, saime hakkama. Pärast lõunat saime väravast välja ning elu oli ilus, kohe väga ilus!
Viimasel päeval avanes lõpuks ometi ka võimalus anda tagasisidet teenistuse kohta. Nii palju kui tean, sai kogu asi pea kõigilt hävitavaid hinnanguid. Minu enda kirjutis oli samuti üsna terav ja väga kriitiline, siinkirjutatu on sellega võrreldes nagu hällilaul. Mingit tähtsust sellel ilmselt küll pole, suure tõenäosusega lähevad need kas paberihunti või paremal juhul kuskile arhiivi, meie järeltulijatele räägitakse vast sellest, kuidas me olime tänulikud võimaluse eest sellises imelises kohas teenida ja nii edasi...
Rohkem ei oska ma siia midagi kirjutada. Kokkuvõtted on suures osas tehtud ja midagi uut enam justkui lisada pole. Hea meel on, et see lõpuks läbi sai!

100% action!

Eelmine kord kirjutasin pikalt-laialt ajateenistuse mõjudest - jabura kiidulaulu ja tegelikkuse vastuoludest. Kui postitamisest juba mõni aeg mööda oli läinud, meenus veel asju mis tähelepanuta jäid.

Alustan "patriotismist, motivatsioonist ja sõdurite kaitsetahtest" - kolm fraasi, mida tühja jutu ajajad kangesti kasutada armastavad. Igasugust hülgeila uskudes võiks arvata, et siin oma aja ära istunutest saavadki mingid tõelised aatemehed, kes ei kohku tagasi millegi ees ja nii edasi. Nagu keegi sõdur igihaljast "Švejkist" kellel löödi pea maha. See pea veeres mööda kraavi ja hüüdis: "Täida sõdur käsku, täida sõdur kohust, olgu käsk mis tahes hoolimata ohust!" - ütlemata andekas raamat ikka. Kahjuks või õnneks päriselus asjad nii ei käi ja reaalsus on märksa igavam ning hallim. Üks instruktor kirjeldas meie relvadrillide tundi umbes nii: "meestel olid pilgud tühjad, tegutseti hooletult...". Kõnealuses tunnis harjutasime seda kuidas automaadile salve alla panna ning kuidas relva käes hoida. Ajateenistuse viimasel kuul!!! Sama hästi võiks taksojuhile rääkida kummal pool autos juht istub ja kuidas rooli sõidusuuna muutmiseks kasutada. Mõni ime, et kedagi ei huvita. Samasugust suhtumist võib märgata veel väga paljude (kui mitte kõigi) asjade puhul, entusiasmi ja motivatsiooni justkui napiks. Rõhutan jälle, et see subjektiiv-negatiivne jutt ei käi ehk absoluutselt kõigi kohta aga minu enda kohta küll. Ainsaks mis tõeliselt motiveerib on veel 3. juuni - teadmine, et see istumine saab lõpuks läbi ja ma ei pea enam kunagi enda aega niimoodi arutult raiskama. Nii palju siis motiveeritusest.

Isamaaliste tunnete ja kaitsetahtega pole lood palju paremad. Eriti hull oli asi alles siia tulles, kui igahommikune hümnilaulmine (...Isamaa mu õnn ja rõõm (?!) ... sind tänan mina alati... (mille eest, ajateenistuse eest või???)) hakkas tõepoolest vastu, nüüd on see kahanenud lihtsalt tüütuks. Paljud on ka öelnud, et kui kunagi sõda tuleks, peaks lihtsalt Eestist ära minema. See on igatahes kurb, aga ei pruugi näidata ainult suhtumist kodumaasse, vaid ka näiteks usu puudumist meie kaitsevõimesse. Tõepoolest, mõningaid küsitavusi ju on... Mees automaadi ja katelokiga vs. moodne hävituslennuk; pea liikumisvõimetu Admiral Pitka + plastmasslaevastik vs. lennukikandjad ja tuumaallveelaevad? Mõtlemise koht vist. Aga see selleks. Sotsiaalpsühholoogiast on meeles, et inimeste hoiakud ja käitumine ei ole omavahel kuigi jäigalt seotud, seega loodame parimat. Ehk ei jookse esimese paugu peale päris kõik kodanikud siit minema.

Masendavatest kokkuvõtetest praegu aitab, mõne lausega väljaõppest ka. Viimasel ajal on meie tegevused õige pisut temaatilisemaks muutunud. Kui ma üsna haige peaga viimaselt puhkuselt saabusin, saime näiteks terve päeva päästeparves kõikuda (!) ning vahepeal täispuhutava kajakiga ringi aerutada. Eelmisel nädalal aerutasime kummipaatidega mööda akvatooriumit ja sel nädalal tegid sõbrapoisid Vergi kandis dessantuurat (= kaasvõitlejad tegid dessanti). Nimelt algas 16. mail "suurõppus" Baltic Fortress 2011 (mille kohta leidsin google'ist täpselt ÜHE uudise). Umbes kuuetunnine sõit Vergisse oli ühtlasi ka esimene ja ainus kord ajateenistuse jooksul mil meil avanes võimalus reaalselt laeval olla ja sellega sõita. Saatuse iroonia on aga see, et ma jäin just enne seda haigeks. "Fakk jea!" Mõned päevad enne üritust tekkis mul üsnagi ebameeldiv 38-39 palavik + mandlipõletik ja dessant jäi ära, minu jaoks. Nüüd olen juba ei tea mitu päeva voodi- ja kasarmurežiimil olnud, lihtsalt ootan kuni viimased 15 päeva ära tiksuvad. 100% action!!

Hakkan juba meheks saama?

K: „Kuidas sõjaväes läheb?“; „Mis sul uudist?“; „Oled juba laevaga ka sõitnud?”

V: „Sama mis viimased 9 kuud...“; „Ei midagi erilist...“; „ EI“

Niipalju siis sellest. Ainsa põnevama seigana võiks mainida kaitseväe viievõistlust kuhu ma osalema sattusin ja mille Merevägi ülejäänud väeosade ees taaskord võitis. Võistlusaladeks olid laskmine, takistusrada, ujumine, granaadi(-kujulise-kolaka)vise ja 8km jooks. Kaks esimest ala läksid päris hästi, olin ajateenijate arvestuses lausa teisel kohal. Ja siis tuli ujumine. Ujuti kolmekaupa, distantsiks 50 meetrit. Minu stardigruppi sattusid veel üks Merevägilane, veel halvem ujuja kui mina ise ja siis veel keegi tundmatu kapral X misiganespataljonist. Kui anti stardivile, lendas see kõrvaline isik imekiirelt vette, meil aga polnud aimugi millise vile peale end üldse liigutama peaks hakkama ja seega magasime stardi lootusetult maha. Siis kui me alles vette jõudsime oli kolmas mees juba nii mõnedki meetrid ujunud, ent see, et teisi kuskil näha polnud ehmatas vist vaesekese ära. Nagu pärast kuulsin, oli ta veest välja tulnud, puki otsa roninud ning uuesti vette hüpanud. Ju tal siis nappis enesekindlust... Mina olin sellest kolmikust igatahes kõige kiirem ja võistluse parimatest umbes 2 korda aeglasem, teine mereväemees kaotas omakorda veel umbes kümne sekundiga (parimate ajad jäid alla 30 sekundi). Meie taset näitas seegi, et topelt-vettehüppe teinud võitleja jõudis meile lõpus peaaegu järele. See jutt on ühtlasi vastuseks MEREväe ja ujumise omavahelisi seoseid puudutavatele küsimustele. /-/ Granaadivise läks veidi paremini kui ujumine ning 8km jooksul polnud väga vigagi. Võistlemise ja võistlusteks valmistumisega sai 2 sisutühja nädalat mööda saata ja hea tulemuse puhul anti ka 3 päeva lisapuhkust.

3. juunini on jäänud veel umbes 1 kuu. Mõte sellest, et istuda on jäänud veel ainult ~30 päeva, ei tundu enam sugugi hull – varsti, juba üsna pea saab lõpuks ometi okastraadid, käsuahelad ja koledad barakid selja taha jätta ning vabadusse astuda. Selles valguses proovingi kirjutada ajateenistuse mõjudest – kas ja kui palju 11 kuud harja, kühvlit ja staadioniringe noort inimest muuta võib.

Uskudes ametlikku propagandat, peaksin ma nüüdseks olema juba hirmtugev ja –tark, igal alal. Teadma ja tundma riigikaitse põhitõdesid, infotehnoloogiat, sidepidamist, puhtuse ja korra hoidmist, (enese)distsipliin, kohuse- ja vastutustunne peaksid olema uutel tasanditel. Ja uskudes „teadjaid inimesi“, pole ka meheks saamiseni enam kuigi pikk maa minna. Kas minust on tõepoolest saamas Joonistatud Mees Dagö laulust, tõeline mees ühiskonna silmis ja üleüldse parem inimene? Tegelikult saab isegi keskpärane sõjaväelane aru, et see jutt on jama.

„Mis kasu sellest ikkagi on? Räägitakse, et see pidavat meest muutma?! No tõesti, ei suuda ei minu ega ilmselt ka enamike teiste silm eristada „mõttetut meest“ ja ajateenistuses käinud meest.“ – nii kirjutasin ma eelmise aasta juunis ja arvan nii ka nüüd. Kes minuga viimasel ajal vähem ja pealiskaudsemalt kokku on puutunud, ei märka ilmselt midagi mis muutunud oleks. Lähedasemad panevad ehk tähele, et olen passiivsem, laisem ja otsustusvõimetum ning ei oska oma vabade hetkedega suurt midagi peale hakata. See on kahjuks tõsi. Kui enne, „päriselus“, proovisin aega maksimaalselt kasutada –midagi teha, kedagi näha, kuskile minna, siis nüüd on see pigem vastupidi. Kindlasti on oma osa ka valitseval olukorral – välja saades olen nagu kuu pealt kukkunud, kõik on jälle veidi võõras, ent oma mõju on kahtlemata ka ajateenistus jätnud. Pidev ootamine, passimine, päevade lugemine – millal ometi see jura läbi saab... Iga päev üks ja sama, kolmas juuni, tule juba!! Mõnikord on selline tunne, et selle päeva saabudes ei viitsi enam lusikatki tõsta, et kõhtu täis saada.

Füüsiline pool, oskused ja teadmised on pigem paranenud, samas ei julgeks väita, et see midagi eriti märkimisväärset on. Füüsiline vorm on õieti umbes-täpselt sama mis aasta tagasi – kaalus olen juurde võtnud 1 või 2 kilo, „musklid“ on samasugused. John Ramboni on veel pikk maa minna ent mingil määral on kuulipilduja ning muu tavaari kaasas vedamine hästi mõjunud küll. Oskuste ja teadmistega on aga nii, et arenenud olen ma peamiselt neis valdkondades mida meile õpetatud ja drill-drill-drillitud on. Ehk siis – MG3 või AK4 kokku-lahti võtmine, hooldus ja tulistamine on selged, nagu ka parem-vasak-pool, taktsammu marss jne, samas kui palju eelnevate kooliaastate ja muu läbi omandatut on peast välja rännanud. Päris gorillaks pole ma siiski muutunud, võimaluste piires olen näiteks raamatuid lugenud vms, kuid üldine intelligentsitase tundub küll pigem alanenud olevat. Elades pea terve aasta põhimõtte: „sõdur ei mõtle, sõdur koristab“ järgi, peab ju midagi muutuma. Aga loodetavasti pole mul õigus.

Veel paar märkust omandatud teadmiste ja oskuste kohta. Esiteks – koristada oskan ma nüüd kahtlemata paremini. Kommentaarid oleksid liigsed. Teiseks – enam-vähem kõik siin õpitu on omandatav paari-kolme kuuga. Drill-drill-drill võtab loomulikult ka oma osa aga 11 kuud on ilmselgelt üle pakutud. Kui me saame aeg-ajalt selliseid käske nagu „Tehke midagi!“ või „Tehke nägu nagu te teeksite midagi!“ peab midagi valesti olema.

Meenutades kulunud väljendit „kõik inimesed on erinevad“, peab tõdema, et ka ajateenistuse mõju on inimeseti erinev. Igaühest pole saanud laisklooma, mõnel on lausa vajadus olla igal pool ja alati esimesena, on neid kes on siin 20 kilo alla või 10 juurde võtnud. Üks (vist) tahab isegi kõrgemasse sõjakooli minna, mõni jällegi leiab, et siin juhtub alailma midagi ekstreemset ja põnevat.

Tuleb tunnistada, et täiesti mõttetu pole möödaläinud aeg isegi minu jaoks olnud – lisaks eelpoolmainitule võin ma nüüd sõjaväejutte kaasa rääkida, mõistan kaitsejõudude süsteemi ja sellega seonduvat (ei usu kõiksugu häma), tutvusringkond on veidi laienenud ning olen näinud, teinud ja proovinud asju mida normaalses elus ilmselt ette poleks tulnud. Kes oleks arvanud, et ka lumehanges istudes on võimalik magama jääda või, et nädal aega kuskil sopaaugus telkides, märjana, pesemata ja makarone süües on võimalik huumorimeelt säilitada ning „normaalselt“ elada? Veel üks tohutult suur, tähtis ja hea asi on see, et pärast 3. juunit, ei pea ma selle nuhtluse peale enam mitte kunagi mõtlema. CV-sse läheb pool rida juurde ja ajateenistusest saab minevik. Kuulates sõprade ja tuttavate tumedaid tulevikuperspektiive, jääb mul üle ainult pead vangutada ja edu soovida. Minu aeg saab varsti täis (:

Kõige tähtsamad uudised.

Viimased 2 nädalat olime teisipäevast reedeni metsas, tegime laias laastus samu asju mis viimased 9 kuud (see väljend kipub end taas kordama). Oli lumine, mudane, märg, ebamugav, süüa ja magada sai vähe, kõik kuidagi niru - aga ei midagi üle mõistuse rasket. Peamiselt lihtsalt ebamugav. Lõpuks ometi saime ka korralikult lasta, mina kui kuulipildur sain mõlemal nädalal 400 padrunit, rohkem kui senise ajateenistuse jooksul kokku. Oli päris huvitav.
Ühel noormehel juhtus ka mingit sorti õnnetus käega. Mina olin samal ajal teel söömast lahingusse ja asja oma silmaga algusest lõpuni ei näinud. Kaitsevägi kui absoluutselt mitte-salatsev organisatsioon pole selle kohta ka midagi eriti täpsemat öelnud. Ja noh... kelle asi see üldse on. Shit happens, eksole?
Eelmisel pühapäeval sattusin huvitavasse olukorda kui pidin kai pealt, laevaromude vahelt pisikest hülgepoega ära transportima. Vaeseke oli mingil põhjusel veest välja roninud ja peesitas asfaldil, mina ja üks kaasvõitleja sulpsatasime ta vette tagasi. Päris omamoodi kogemus...
Lõpetuseks jälle kõige olulisemast, 22. aprill kuni 3. mai on mul jälle puhkus, pärast seda jääb veel üks kuu. Lõpp läheneb ja tundub, et see on ainult hea (:

Lühidalt

Oli paraad. Tohutu eetriaeg, kõige uhkem esindus, kõige kõvem hääl, kõik naised vaatavad - nii räägiti meile enne. Milline oli tegelikkus? ETV kommentaatorid pidasid Vahipataljoni aukompaniid (need kes presidendilossi juures seisavad) Mereväeks, Mereväe ülema nime ei teatud, suures plaanis näidati meid ehk 5-6 sekundit. Koht kus me seisma pidime, jäi kuskile bussipeatuse ja pinkide-postide vahele, inimesed olid meie selja taga. Aga muidu polnud viga, kohal olla ja osaleda mulle isegi meeldis. Taolisele üritusele ilmselt enam ei satu, paraad ei kestnud kuigi kaua ja külm ka ei hakanud.
Tunniplaanis olid täpselt samad asjad mis viimasel kaheksal kuul.
Kord sattusime A. Le Coq Arenale pinkide vahelt jääd ja lund ära taguma.
21. - 27. märts olen väiksel puhkusel, teised teevad samal ajal umbes-täpselt samu asju mis viimasel kaheksal kuul (see fraas justkui kordub?).
Lahinglaskmistel (tulistamine ja liikumine) oleksin positsiooni vahetades peaaegu kuuli saanud. Vahetult enne seda olin oma kuulipildujale padrunilindi valet pidi peale pannud (väljaõppinud kuulipildur olen ikkagi). Polnud just minu päev... Sõimata sain tol korral normaalselt. Aga muidu oli väga hea!

Paraadile!!!

Jah, paraadile. Aga mitte sellele värvikirevale ja lõbusale, vaid hoopis ühele teisele - iseseisvuspäeva omale. See aga, pole minu arvates ei põnev, kirev ega huvitav. Eelmisel aastal, olles seal kõigest pealtvaatajana, ületas ürituse igavus kõik inimlikkuse piirid. Pikad ja venivad kõned kulunud teemadel, neetult külm ilm, lõputuna näiv ootamine, seismine ja passimine. Kulminatsiooniks oli see, et kõned lõppesid ära ja võitlejad marssisid minema. Väga vinge. Huvitavaks momendiks oli ehk ainult NATO hävitajate ülelend mida sai jälgida mõne sekundi jooksul. Sel aastal ei näe ma sedagi, rivis seistes on märksõnadeks kivinägu ja otsevaat. Ja muidugi pole mõtet rääkida mingitest sekunditest, pigem tundidest. Võttes arvesse ka harjutamisele kuluvat aega, isegi päevadest - Merevägi on ju kõige parem ja kõige uhkem, meil pole kunagi külm, me teeme kõige kõvemat häält, marsime veatult. MEIE oleme tõeline eliit, suvalised krokodillid kuskilt Vahipataljonist peaksid juba meid nähes värisema hakkama. Terve maamuna peal pole sellisedi mehi nagu meil, Eesti Mereväes. Nii meile vähemalt räägitakse... Demagoogia või reaalsus, seda saab 24. veebruaril näha.

Ära tunneb mereväelased selle järgi, et me oleme kõige paremad. Mustad hõlstid seljas, üleskeeratud kõrvadega läki-läkid peas, valged kindad käes, kivinäod ees. Uhke värk.

Uued noored, vanad haigused

3. jaanuar 2011 oli kahtlemata märkimist vääriv päev. Mõned tegelesid ehk peaparandusega, teised alustasid taas tööga, umbes 90-l noorel inimesel jäi aga elu jägnevateks 11 kuuks seisma - Mereväebaasi saabusid uued ajateenijad. Kaootiline ja kirev kaltskaabakate mass pakkus kõigile huvi, mõne jaoks oli nähtu kohutavalt naljakas. Mulle aga meenus enda esimene päev siin, üks elu masendavamaid päevi, ja sellega tärkas killuke kaastunnet. Kindlasti oli nendegi hulgas noori inimesi, kes olid elanud toredat, meeldivat ja mõtestatud elu ning kes oma saatuse üle kuigi õnnelikud polnud. Samas, olles alguse tragöödia juba seljataha jätnud, oli olukorras ka veidi huumorit. Igatahes, lõbusat vaatamist väga kauaks ei jätkunud, juba sama päeva õhtuks olid neist saanud määrustikele vastavad, ilmetud ja kiilakad sõjardid. See-selleks, välimus pole elus mitte alati kõige olulisem, ega huvitavam. Hoopis põnevam on vaadata kõike seda mida nad praegu, noorteajal, tegema peavad. "Teil on aega 10 sekundit, et trepist üles jõuda. Kümme, üheksa, kaheksa... kolmkaksüks - EI jõudnud!! Kõik alla tagasi..." - taolised jaburused on veel üsna eredalt meeles ent ometi tekib juba kerge nostalgia - meie ajal oli ikka nii ja naa... Üleüldiselt mõjuvad noored motiveerivalt, üheks põhjuseks on see, et neid vaadates tundub meie olukord suhteliselt hea, enam pole nii palju lõputut koristamist ja mõttetut ringijooksmist, vähem möla, rohkem asjalikkust. Teine asi mis suunurgad kergelt üles tõmbab on reservi mineku kuupäev, ehk siis - kui neetult kaua nad siin veel passima peavad. Neil on lõpuni jäänud umbes 300 päeva (!), meil 130 või alla selle. Ei tundugi enam nii suur number. "скоро ДМБ!!!"

Sõjaväes olles on võimalik omandada kõiksugu uusi ja põnevaid teadmisi. Viimati näiteks sain teada, milleks on vaja karantiini - loomulikult selleks, et haigeks jääksid kõik, mitte ainult üksikud. Samuti sain teada, et see kehtib ainult ajateenijatele, üksi siin töötav ja meiega pidevalt kokku puutuv mitte-ajateenija ei saa mingil juhul haigestuda. See oleks suisa võimatu.14. jaanuaril, kui oleksin pidanud välja saama, otsustati baas karantiini panna. Mõne päeva pärast olin haige. Tekkisid kerge palavik, nohu ja kurguvalu. Oli see siis "siga" ise, mõni väike põrsake või lahtine kasarmuaken, seda ei saa ilmselt kunagi teada, aga haigeks ma jäin. Enesetunne polnud küll kiita ent moraal püsis kõrgel, kuna haiguse ajastus oli ääretult sobiv. Nimelt, karantiinile järgnenud nädalal pidi toimuma 4-päevane metsalaager, teemaks rünnakud. Üks minust tähtsam kaitseväelane iseloomustas seda laagrit sõnadepaariga "same shit" (sama pask). See kirjeldus kõlas küll maru huvitavalt ent kahjuks ei saadud mind haigena metsa saata. Hanges kükitamine ja mudas magamine jäid sedapuhku ära. Kahju-kahju. Ees oli ootamas muretu nädal kasarmus...

Olime paari saatusekaaslasest kombatandiga umbes 3 päeva meeldivalt aega veetnud. Istmikud hakkasid juba tabureti kuju omandama, kui meile anti "eriülesanne". Sõjaväes on kombeks kõikvõimalikule jamale ja labasusele uhkeid nimesid anda, eriülesandeks nimetatakse tavaliselt prügikasti väljaviimist ja muud taolist. Aga seekord oli teisiti, missioon oli lausa üllatav. Kompaniiülem, tuntud ka kui Peremees, käskis meil arvutisse ümber kirjutada kõik aastate jooksul voodite alla soditu. Kõigi voodite. Neljale inimesele jätkus tegevust rohkem kui üheks päevaks ning tulemus sai üsnagi mahukas. Tõsi küll, kuigi sisukas see ei tulnud - Pets on tainas, Tauno on loll, ДМБ 2008, ДМБ 2009, ДМБ 2010, Дима был здесь ja nii edasi. Keegi oli üles kirjutanud tubli ruutmeetri jagu imalaid tsitaate kuskilt juhtimisraamatust. Kokkuvõttes päris omamoodi ettevõtmine. Iseenesestmõistetavalt õnnestus mul see fail ka endale sahker-mahkerdada.

Peale selle, et saabusid seagripp ja uued noored, oli huvitavaid ja meeldejäävaid sündmusi veel umbes kaks. Esimene neist oli Tabasalu pangalt köiega laskumine, teine Linnahalli juurde ja tagasi jooksmine. Tabasalu pank + köis = huvitav, vertikaalne paesein, lumi, jää jne... kommentaarid oleksid liigsed, oli lahe, võiks selliseid asju veelgi teha. Aga Linnahalli juurde jooksmine? Mis saab seal ägedat olla? Äge ongi see, et selline asi üldse äge saab olla. Asi tuleb lihtsalt ägedaks teha. Kui tavapäraselt tähendab jooksmine (eriti taktjooks, st kõik jooksevad sama sammu) mingit jama, staadioni- või baasiringide nühkimist ja "Merevoogude" vms klassika laulmist, milles puudub igasugune fun-factor, siis see kord oli hoopis teisest puust. Kõik on näinud USA filme kus sõjaväelased jooksevad ja entusiastlikult (originaalseid) rivilaule laulavad. Meie tund oli umbes samasugune, ainult, et me jooksime linnatänavail, möödaminevatel inimestel olid näod nalja täis. Ja meil ka. Lõbus oli. Veel huvitavamaks läks asi siis kui me oma sihtpunkti, Linnahalli juurde jõudsime. Tuli välja, et tegemist on pesuehtsa takistusrajaga, kui seda teatud nurga alt vaadata. Saime kahe ja poolemeetrisest seinast üles ronida, põlvini lumes üle pinkide tõkkejooksu joosta, treppidest mööda käsipuid paari sekundiga alla libistada ja nii edasi. Oli huvitav.

Kui ebahuvitavad sündmused välja jätta, võib jääda mulje, et sõjaväes on päris lahe olla. Päris nii ma muidugi ei ütleks, aga viimasel ajal on olemine positiivsemaks muutunud küll. Mõne aja pärast kirjutan jälle.