Päkapikkude aeg

Mööda on veerenud järjekordne kuu. Lumi on maas. Külm, pime, päkapikud käivad... Piinavalt tüütust ajateenistusest on läbi saanud pool. Vanemad ajateenijad on normaalsesse argipäeva naasnud, jaanuaris saabuvad järgmised noored veedavad oma viimseid õnnelikke nädalaid. Mis on vahepeal juhtunud?
Laias laastus läheb kõik sama joruga edasi, õppetunnid, harjutused, hommiku-, lõuna- ja õhtusöök. Väljaõppe ja selle teemade kohta mainiks, et need on niivõrd tihedad, pingelised ja aktiivsed, et meile polnud aega isegi jõulu- ega uusaastapuhkust anda. Lihtsalt kogu aeg on olukord peal, massiivne, metsik, hullumeelne!!! Teistes väeosades peavad küll tõelised laiskuseussid koos olema, et neil puhkamiseks aega jääb. Nuta või naera... Igatahes, täisväärtusliku puhkuse asemel saan ma jõulude ajal lihtsalt linnaloale. Ja see luba on tervelt ÜHE päeva võrra pikem kui muidu. Ei teagi kohe, mida kogu selle süllekukkunud ajaga peale hakata. Aga asi seegi, hea, et üldse kuskile saab...
Huvitavaid ja silmaringi avardavaid teemasid oli meil viimase kuu jooksul kindlasti palju. Kui nüüd pingsalt mõelda, meenuvad tervelt kolm. Massirahutuste mahasurumine, meremehesõlmed ja kägistamisvõtted. Iseasi on see, palju neid vaja läheb aga toredad ja vahvad teadmised siiski. Nende kolme teema vahele mahtus ka ühte-koma teist sellist, mille kirjeldamiseks on patt internetiruumi ja lugejate silmi raisata. Kui, siis ehk kunagi hiljem.
Meie kompaniiülem, mees kelle olemasolu võimalikkust ei usuks, kui poleks ise näinud, ütles kord: "Ajateenistus on nii huvitav, kui huvitavaks te selle ise teete.". (kõrvalmärkuseks, meil on päris palju teha...) Ühel laupäevasel päeval hakkasime asjaga pihta. Baasi värava taga seisis roheline Peugeot, mille pagasiruumis minu lumelaud, kasarmuhoone kõrval asub üks üle keskmise küngas. Järgneva ette kujutamiseks ei ole ulmekirjaniku fantaasiat vaja. Kogunema hakkas huviliste ring, mille liikmed kihutasid, kordamööda ning korraga, lauaga mäest alla, ehitasid hüpekat või harjutasid trikke. Lusti ja lõbu jätkus seniks kuni transpordiosakond meie ehitisest oma hiigelsuure MAN-iga brutaalselt üle sõitis. Hoolimata sellest, kui trööstitu kogu asi hiljem välja nägi, pole me veel lootust kaotanud. Lumelabidate kasutamine on juba päris hästi käpas.
Viimane lause polnud muidugi mingi nali. Tähelepanelikumad kodanikud on kindlasti märganud, et maad katab lumevaip. Meie jaoks tähendab see pidevat "lumetõrjet baasi territooriumil", ehk siis lume rookimist. Parematel päevadel saab seda teha nii hommikul, päeval kui õhtul. Lõbus. Ja mis päkapikkudesse puutub, siis nende paberist sugulasi võib siin näha vaid söökla akendel. Õnneks! Sellest, kui 30 halastamatut merejalaväelast oma kirsad või (kantud) sokid ööseks aknalauale tõstaksid, ei tuleks kindlasti midagi head. Tõtt-öelda ei tahaks nii mustale stsenaariumile mõeldagi...
Igatahes, 23. detsembri pärastlõunal (st õhtul) saan ma taas välja, üksikutel õnnestub mind ka näha. Keda ei näe, neile soovin rahumeelseid jõulupühi!

Rutiin

Viskasin oma blogikirjutaja karjäärile pilgu peale, mida ja kui palju olen kirjutanud. Kuue Uus-Meremaal veedetud kuu kohta suutsin produtseerida 10 sissekannet, Mereväes olen passinud 4,5 kuud ja kirjutisi selle kohta on kogunenud juba14. Mõeldes nende eluperioodide sisukuse, tähenduslikkuse ja põnevuse peale, tundub, et proportsioonid on paigast ära. Paari aasta tagusest reisist võiksin praegugi pikalt-laialt jutustada või kirjutada, mälestused on elavad ja head. Praegusega on lood teisiti. Pea iga kord, kui pastaka kätte haaran, et miskit paberile panna, tekib mingi vahva äratundmisrõõm. Deja-vu - see kõik on juba olnud... Koristamine lapiga, koristamine harjaga, koristamine mopiga. Rännak, rünnak, varitsus. Tatar kalaga, kala tatraga... Jah, isegi söömine ei põhjusta enam suuremat sorti eufooriat, muust rääkimata. Emotsioonid on umbes sama elavad kui Kimi Räikkonenil F1 MM-tiitlit võites. Viimasel ajal näiteks, on saatus meid taas Männiku "taktikaaladele" viinud. Tegevuseks seal on aina ühtede ja samade asjade harjutamine. Drill, drill, drill. Õige nukker on aga see, et umbes-täpselt nii kulgebki vist kogu ülejäänud ajateenistus, vähemalt nii pajatab "Sõdur FM" (sõjaväe släng, tähendab sama mis "Naised saunas rääkisid..." või "Üks ütles..."). Muidugi võib loota, et kõik kuuldu on kõigest provokatsioon, jama ja Ansipi vale ning, et tegelikult läheb elu üha kaunimaks! Elame-näeme. Igatahes parajalt suure osa ajast on valitsevaks meeleoluks tüdimus, pea ükski päev ei paista toovat midagi uut ega huvitavat. Aga kus häda kõige suurem, seal... tuleb midagi välja mõelda. Kaaskiilakatega asjade seisu üle diskuteerides, metsas põrgates või taburetil istumist põnevaks muutes võib mõnikord ka päris lõbus olla. On lausa uskumatu, kui rumalate ideede genereerimiseks inimmõistus võimeline on. Kõigest sellest ei kõlba siia detailselt kirjutada, olgu lihtsalt öeldud, et ma ei istu siin lihtsalt sünges masenduses, must vihmapilv pea kohal. On ka helgemaid hetki mis siinolemise kohati päris talutavaks muudavad.

Mis ma öelda tahtsin oli see, et seda blogi on päris keeruline kirjutada ning, et iga siinveedetud päevaga muutub jutustamine, kirjeldamine ja kirjutamine üha keerulisemaks. Pea kõik mis toimub on rutiinne, tavaline ja korduv. Ei taha, et kapten-kris.blogspot.com-ist saaks üks järjekordne igapäevaelust pajatav soperdis. “Täna ärkasin üles, sõin võileiba ja käisin metsas, õhtul vaatasin sõpradega Jääaeg 3-e…” – kes sellist asja lugeda tahaks? See oleks lihtsalt piinlik. Sõnaga, üritan kirjutada siis, kui selleks põhjust tundub olevat, on huvitavam lugeda ning jätab Mereväest ja ka minust parema mulje. Siin pole kunagi igav ning ma ei virise kunagi. Vot nii.

Lõpetuseks paarist asjast mis on minu arvates huvitavad, päriselt ka. Mõned nädalad tagasi sattusin vabatahtlikuks valitute hulka (kui küsitakse ühte vabatahtlikku, tõstavad kõik käe) ja meile anti ülesandeks valmistada malelaud koos kõigi malenditega. Puidust. Meie kuuest võitlejast moodustatud töögrupis sain ma üsna kiiresti staariks, see juhtus Kui ma teistele oma eriala mainisin, sain ma silmapilkselt staariks, olin asjatundja, spetsialist, puidumees, Õpetaja - mis sellest, et ma ainult ühe kursuse lõpetanud olen. Igatahes töö hakkas pihta. Alustuseks toodi meile terve hunnik üsnagi nürisid pussnuge, millega töötamine polnud just kuigi lõbus. Kuna teistele meeldis see veel vähem kui mulle, hakati noaga nikerdamisele õige ruttu alternatiive otsima ning mõne aja pärast ulatati mulle telefon. “Sa oled see asjalik tüüp jah? Tule Pitka juurde, võta materjal kaasa…” Terve ülejäänud päevca veetsin ma kuskil Admiral Pitka alumisel tekil ja valmistasin treipingil malenuppe. Mõne jaoks tundub see ehk tolmuse, igava ja mõttetu tööna aga mina olin omadega seitsmendas taevas. Malelaud ja –nupud ausalt öeldes mingid superfantastilised ei tulnud aga üsnagi kenad siiski. Mina jäin rahule, “võllid” samuti, minu nimi sattus heasse nimekirja ning järgneval nädalavahetusel veetsin juba mõnusasti aega, linnaloal. Nüüd siis jälle, esmaspäeva hommikul pean küll tagasi olema aga sellele püüan mitte mõelda. Aeg on väga väga kallis.

Veel üks suhteliselt huvitav asi. http://www.youtube.com/watch?v=Tk80mSxWm8I – sellel aadressil on video meie lähivõitluse tunnist.

Kop-kop, kopp on ees

Sedapuhku ütleb pealkiri laias laastus kõik ära. Mõtteid on palju aga sõrmed ei paindu neid siia kirja panema, mõni saab ehk šoki. Mainin ehk ainult ühte asja - noorteaeg on läbi aga linnaloale saab endiselt umbes kord kuus. Viimane kord kui väljas käisin oli 1. oktoober. On see normaalne? Kui keegi mu sõpradest-tuttavatest peaks arvama, et ma olen nad kuidagi unarusse jätnud, siis eelnev jutt on neile. Tõepoolest, tahaks kõiki näha, igal pool käia, inimestega suhelda ja kontakte elus hoida ent vähem kui 72 tunniga 3 nädala jooksul on seda mõnevõrra keeruline teostada.

Võiks veel pikalt viriseda aga seda teen ma niigi iga päev ja lõppude-lõpuks, kes seda kuulda või lugeda tahab? Kirjutan hoopis, et kohati on sõjaväes üsna huvitav. Suhteliselt rõõmutu ja üksluine "kuulipilduri EBK (eriala baaskursus)" sai läbi, seal omandasin ma hulgaliselt teadmisi roomamise ja jooksmise kohta. Männiku karjääride ümbrus oli juba saamas teiseks koduks, kuid paraku sai selleks "kursuseks" ettenähtud aeg ümber. Hetkel käsilolev programm on eelnevast sootuks erinev, mingit metsas põrkamist järgmise paari kuu jooksul olla ei tohiks. Selle asemel õpime asju mille kohta võib ilma igasuguse sarkasmita öelda, et need on huvitavad, ehk isegi kasulikud. Siiani oleme õppinud näiteks tuletõrjet, paadipatrulli, käeraudade ja kumminuia kasutamist, erinevaid käsivõitlusega seonduvaid asju ja nii edasi. Oleme isegi Kalevi veekeskuses ujumas käinud. Mõelda vaid!

Selle nädala algul küttis kirgi Kristiina Heinmetsa külaskäik. Tema auks me loomulikult ka laulsime ning kuna me oleme nii kenad ja uhked, sattusime isegi TV3 uudistesse, Delfi-veergudest rääkimata. 

Lisasin jutule ka paar pilti. Üks neist on Mereväe avatud uste päevast, teine Kristiina külaskäigust.

Taevatrepp

20. septembri hommik, puhkuse lõpp. Umbes kell 6 hakkas äratuskell pirisema ja olin sunnitud ärkama. Lebasin oma armsa neiu kõrval, voodis oli soe ja mõnus olla. Ent saatus ei näinud ette vähimatki võimalust sinna unilema jääda, mind ootasid ees paraadriiete selgapanek ja sõit Mereväebaasi, et jätkata oma sõjalist väljaõpet. Juba mõte sellest ajas südame pahaks. Vastumeelsus oli vähemalt sama suur kui sinna esimest korda minnes - masendav, kurb, vihane, halb enesetunne. Mis mu peas sel ajal toimus, oli päris õudne. Oleks mõni jumalakartlik inimene neid mõtteid lugema juhtunud, pidanuks ta päris mitu korda risti ette lööma. Paha mõelda, kui alla võib meeleolu mõnikord minna. See-selleks. Igatahes praegu, kirjutamise ajal, on tuju juba piisavalt hea, et masendavates toonides mitte jätkata. Panen kirja lihtsalt ühe nipi, mis mind sellisest ülimast madalseisust välja on aidanud - ei tohi mõelda... Ei sellele kus ma olen, kes ma olen, miks ma olen, kui kaua ma olen ja nii edasi. Imelihtne, eksole. Teinekord, kui see nii lihtne pole, võib proovida kogu toimuva naljaks pöörata. Veel muidugi võimalik, et see agoonia lõpeb iseenesest, seoses mingi positiivse sündmusega, mis tahes-tahtmata suunurgad üles kisub.

Selle sama, lausa trööstitult alanud nädala lõpus, 25. septembril, olin ma ametis peldiku küürimisega. Ja mitte tavalise, 24/7 umbes oleva ja kauboiustega kasarmupeldiku, vaid hoopis "kaadri" omaga, mis mõeldud vaid elukutselistele sõjaväelastele. See lukustatava ukse ja ühe potiga väljakäik on suisa elitaarne, normaalolukorras ei astu sinna ühegi ajateenija jalg. Nagu ei astu ühegi elukutselise jalg mitte kuskile, et seal koristada. Igatahes, selle pisikese 3-4 ruutmeetrise kemmergu läikimalöömiseks oli aega antud poolteist tundi. Et asi kindel oleks, oli peale minu, objektile määratud veel üks võitleja. Igati mõistlik, kas pole? Suurte pingutustega suutsime end reaalselt tegevuses hoida pea kolmkümmend minutit. Kui mitte vähem. Pidasin vaikselt plaani, kuidas õnnestuks veel üks tunnike mööda saata. Lõpuks otsustasin, et oleks mõttekas prügikast välja viia kuid enne kui ma seda teha jõudsin, sattusin ühe oma jaoülema haardesse.

"Madrus Pärna!!"

"Ah?!" (ei märganud kes küsis)

"Mis ah??"

"MINA!!" (korrektne vastus, kui kuulen enda nime)

"Mis teie aeg oli?"

"Eäõoü... teise grupiga pidin minema..." (paari tunni pärast pidime minema muuseumi)

"Misasja, mis teie jooksu aeg oli?"

"Ee, mingi... üksteist-viiskümmend-midagi.." (NATO test, 3200m jooks)

"Kiirelt dressid selga, lähete Laidoneri jooksule!" (?!)

"Just nii!"

Paar tundi hiljem olin  ma juba 8 x 750 meetri teatejooksu stardis, Viimsis, Laidoneri pargis. Umbes kolme minuti pärast andsin teatepulga üle ja lonkisin, veremaitse suus ja jalad täiesti läbi, stardikoha poole. Veidi enne sinnajõudmist sain teada, et Merevägi saavutas 2. koha, mis tähendas mulle ka 3 päeva lisapuhkust. Selline sündmuste käik mõjus meeleseisundile kaunis hästi. Nagu mingi kiiksuga "American dream" - peldikukoristajast medalivõitjaks. 

Pärast mainitud sündmusi algas õige pea juba järgmine nädal, täidetud kuulipilduri õppega. Sai seda kokku-lahti monteeritud, sellega metsas ringi joostud ja iga künka otsas lamades laskeasendit võetud. Vägev. Käesoleva nädala lõpuosa seevastu on igati erinev tavalisest. Elu hakkas ilusamaks minema neljapäeva õhtul, kui me 77 ajateenijaga number 3 bussi peale läksime ja Draamateatrisse sõitsime. Käisime vaatamas etendust "Hiilgav", mis mulle päris meeldis. Tekkis isegi tunne, et teatris võikski käia, vabatahtlikult. Ja reedene päev oli veel parem. Nimelt oli Mereväebaasis avatud uste päev ja mina sattusin grupijuhiks kes põhi- ja keskkoolide õpilasi mööda baasi ringi talutas. Kogemus iseenesest oli hea, boonuseks veel see, et ma ei pidanud "krokodilli-riietes" (tavaline roheline munder) ringi jooksma, kätekõverdusi tegema ega telke püstitama. Ja tundub, et giidiks olemine tuli ka päris hästi välja - üks 9. klassi tüdruk nõudis "tuuri" lõpupoole isegi mu msn-i. Kui külalised lõpuks minema läksid, muutus kõik veel paremaks, sain kätte oma linnaloa käesolevaks nädalavahetuseks.

Lühidalt - kahe nädalaga täielikust frustratsioonist ja põrgust õnneliku olemise ja linnaloani.

Puhkus

Paar nädalat tagasi esitas meie jaoülem suure ringi küsimuse: "kellel on kopp ees?". Minu käsi tõusis kõrgele, sedapuhku küll ainsana. Ausa vastuse eest pidin tegema 200 kätekõverdust, järjest. Ülematele ma eriti ei meeldi. Jutu mõte oli selles, et kui mõni mereväe asjapulk peaks seda blogi nägema, võin ma toenglamangus veeta kõik allesjäänud kuud kuni järgmise aasta juunini. Seega oleks hea kui siinsed jutud liiga vallatult levima ei hakka...

Aga nüüd asja juurde. Kätte on jõudnud viimaste kuude ilusaimad hetked, ma sain kokku 10 päevaks sõjaväest välja. Kuna selgus, et mul on paar fänni, kellele meeldib lugeda, kulutan veidi aega kirjutamisele - sellest mis on olnud, sellest mis on praegu ja sellest mis tuleb hiljem. 

Alustan ma loomulikult algusest. Viimases, kirjavigadest kubisevas ja täpitähti igatsevas sissekandes mainisin lõpurännakut ja sõdurivande andmist. Need on nüüd tehtud. Lõpurännak oli päris asjalik, mõne väeosaga võrreldes lausa ränk. Kui näiteks Logistikapataljoni võitlejad võisid oma kirsad nurka visata pärast 2 päeva ja 30 kilomeetrit, siis meie rännaku pikkuseks oli ~80 kilomeetrit ja kestuseks 3 päeva (ja 3 ööd). Kaasasoleva varustuse kogukaaluks oli umbes 40kg. Ööbisime suurtes telkides, magada sai üldjuhul piisavalt. Nälja korral järasime NATO pakis leiduvat. Ma ei kavatse öelda, et see lihtne oli aga midagi lausa kontimurdvat ka mitte. Lõpurännak oli üritus millest räägiti meile pikki lugusid juba esimesest päevast peale. Pajatati sellest kui raske kõik olema saab, kui massiivne on jaoülemate poolne vastutegevus, kui kõrgele kruvitakse meeskondades sisemised pinged ja nii edasi. Võin öelda, et kõike oli mingil määral. Mõne jaoks oli see tõepoolest suur pingutus, mõne jaoks isegi liiga suur. Enamus pidasid siiski vastu, mina kaasaarvatud ja rohkem pole sellest tähtsast sündmusest midagi kirjutada. Õige pea, päev pärast rännakut toimus veel tähtsam üritus - sõdurivande andmine. Selle tähendus: noorteaeg sai läbi (jäänud on VEEL 8,5 kuud ajaraiskamist) ja minust sai ametlikult sõdur (kes ma olla ei taha). Ehk, siis - oli jah tähtis, väga väga tähtis. Võtan järgmise teema...

Nagu juba öeldud sai, on mul praegu puhkus, esimest korda elus sealjuures. Siiani on olnud ainult koolivaheajad, nädalalõpud või muud ebamäärased lebo-perioodid. Noorteaeg on läbi, edasi läheb teenistus juba määratud "ametikohal". Mida ma enda juures senise ajateenistuse jooksul arendanud olen? Ei tea kas see peabki nii olema aga peamine asi mida reaalselt märkan ja tunnetan on see, et tsiviilis veedetav vaba aeg on saanud täiesti uue tähenduse. Iga suvaline hetk tundub hea. Olgu see siis tänaval jalutamine, söögitegemine, mitte-kasarmuvoodis lesimine või mis iganes muu asi. Teadmine, et iga liigutuse jaoks pole vaja luba küsida, valvel / vabalt seista, kellelegi ette kanda või käsku oodata on vabastav. Võimalus ja isegi kohustus oma peaga mõelda on jällegi väga rõõmustav. Positiivses suunas on arenenud ka füüsiline vorm, seda küll üsna vähesel määral (NATO test 288p). Muid olulisi muutusi eriti pole. See, et ma oskan määrustiku järgi voodit teha ja "just nii!" karjuda ei hakka tulevases elus ehk eriti suurt rolli mängima. 

Üritan mitte ära unustada, et sõjaväes on ka positiivseid sündmusi ja inimesi. Mis on tore ja mida ma vabal tahtel ilmselt teinud ei oleks, on kõikvõimalikud muuseumikülastused jms. Oleme käinud Lagedil Vabadusvõitluse muuseumis (2 korda), Ajaloomuuseumis, Lennusadamas, Okupatsioonimuuseumis (mina olin siis linnaloal), "Eesti Talendi" ja "Sõnasõja" saatelindistustel. Vabal ajal olen läbi lugenud 4 raamatut ja malemängu suhteliselt selgeks saanud.

Tüürin selle jutu nüüd ruttu olevikust tulevikku, et saaks ometi ära lõpetada. Kirjutamine ei lähe täna kuigi hästi. Samuti ei lähe hästi neil kes tulevikus minu tulejoonele satuvad. Minust saab nimelt kuulipildur. See tähendab, et minu tulevikuks on joosta mööda metsa koos 11,5 kilo kaaluva rauakolakaga. Minust ei saanud ei autojuhti, laevameest ega jaoülemat, isegi kokka mitte. Tuleb välja, et olla kuulipildur on minu tõeline kutsumus, talent ja karjääri-väljavaade. Liikuda madalroomates läbi kauni Eesti looduse ja vaenlased armutult tina täis pumbata, see on just see millest ma alati unistanud olen. Saksa päritolu MG3, kuulsa "Hitleri Vikati" järglane saab olema minu tööriistaks sellel nooblil missioonil. See tähendab küll ka seda, et armas väike Malle tuleb nüüd maha jätta ja uuele kaaslasele peab välja mõtlema ka uue nime. Aga mis seal parata, lapsikud automaadid võivad tavalistele laskuritele jääda, MINA olen kuulipildur. Nagu Rambo. Kõva mees. Ou jea.

Lopp on lahedal

Plqqnisin kirjutada paris pika jutu aga enda lolluse tottu pole see voimalik. Seega luhidalt - homme algab lopurannak ja reedel millalgi on sodurivande andmine. siis on uhtlasi ka avatud uste paev, kes tahab voib vaatama tulla aga erilist motet ma sellel ei nae. Saab oma silmaga kasarmupeldikut naha ja vaadata kuidas ma Mallega marsin ja ehk ka laulan. Ehk siis rangelt vabatahtlik. Lopetuseks niipalu, et kui koik hasti laheb saan jargmine nv ka valja. Selle nimel voib 4 paeva rannata kull.

Parim äratus

Ühel hommikul äratati meid lausega: “Äratus! Järjekordne mõttetu päev teie eludes…”. Sellest on möödas juba ei tea mitu nädalat, ent mälestus on värske. See lihtsalt tuletab end igal hetkel meelde. Pole erilist vahet, kas on esimene või kümnes kuupäev, esmaspäev või neljapäev, juuli või august. Päevad algavad ja päevad lõpevad, mis sinna vahele jääb, pole üldjuhul mainimist väärt.

Et üldpilt liiga nutuseks ei muutuks, mainin ära, et aeg-ajalt tuleb ette ka värvikamaid hetki. Esmajärjekorras meenub viimane metsalaager, kus toimus muuhulgas ka öine orienteerumine. Meelejäävaks muutis selle meie teejuht, nimetagem teda madrus Kompassiks, kes suutis mingil hetkel pisikese apsu sisse teha ja meid absoluutselt valesse kohta juhatada. Võis muidugi aimata, et rada ei peaks mööda inimese kõrguseid nõgeseid kulgema, aga see meid ei häirinud, vähemalt mitte esimese tunni jooksul. Kui nõgeseid ja kraave juba liiga palju sigines, viskasime kaardile veel pilgu peale… ja läksime edasi. Lõpuks, kui kaart ja ümbritsev maastik enam mingeid seoseid ei omanud, kõmpisime käidud teed tagasi. Kuna retk nõgestesse polnud ainsaks “ämbriks”, kulus meil alla 10km pikkuse ettenähtud teekonna läbimiseks ligikaudu 6 tundi ja magama saime 4 paiku öösel. Kogemus oli igastahes huvitav ja looduslapse jaoks meeldivgi. Pilkas pimeduses mööda metsa jalutama ei satu just tihti. Samuti oli tegemist väikse eneseületamisega, viimastel kilomeetritel oli tunne justkui saabuks mõnelt eriti purjus peolt koju. Väsimus oli nii ränk, et oleksin äärepealt kõndides magama jäänud ja tuikuva sammu jaoks kippus tee laiusest puudu jääma. Telklaager ning haisev magamiskott tundusid neil hetkil väga ahvatlevaina. Paraku polnud lõpuks sinna jõudes rõõmu kuigi kauaks. Nagu öeldud, magama saime kella neljast, äratus tööpäevadel on kella kuuest. Kiired arvutused näitavad, et uneaega jäi umbes kaks tundi, ja ei pea geenius olema, et järgmise päeva enesetunnet ette kujutada. Ehk raskeimaks osaks oli hommikuvõimlemine, mis metsas tähendab kirsade, automaadi ja rakmetega jooksmist ning pumpamist. Kes ei tea, siis rakmetesse kuuluvad muuhulgas labidas, katelok, gaasimask, vihmaülikond ja palju muud. Lühidalt – selle killavooriga pole kuigi nauditav sporti teha. Mis järgmisel päeval toimus, ma ei mäleta (järjekordne päev…), küll aga on meeles järgnenud öö. Suured telgid pakkisime kokku ja asusime magama telkmantlite alla (nagu miniatuurne säästu-telk), igaüks endale määratud positsioonil. Tol ööl murdis Une-Mati mu õige ruttu maha, aga uneaeg jäi taaskord lühikeseks. Mingil hetkel olin sunnitud üles ärkama, kuna kuskil käis plahvatus ja keegi röökis “HÄIRE!”. Vaatasin uniselt ringi ja kohkusin veidi ära. Terve mets oli punane, kostus plahvatusi ning automaadivalanguid, üle kõige oli veel kuulda mingit eriti häirivat ja hüsteerilist naeru, mis kõlas nagu mõni paha tegelane õudusfilmist. Selle peale võtsin oma uue kaisukaaslase, Malle, magamiskotist välja ning hakkasin olukorda lahkama. Kuna uni oli olnud tõesti sügav, võttis see pisut aega, ent lõpuks sain aru, et tegemist oli järjekordse mõttetu ööhäirega. Kuskile oli visatud punane valgusgranaat vms ja meie jaoülemad korraldasid “rünnakut”, kes seda vastikut häält tegi, jäi küll arusaamatuks. Sealt edasi jäin ma korduvalt magama, vahel hüüdsin “lask, lask, lask!” ja suikusin taas unne.

Kui keegi hakkas mõistatama, kes või mis on Malle, ja mida ta minu magamiskotis tegi, siis vastus on lihtne. Sellise nime andsin ma oma ustavale automaadile, võimsale lahingurelvale AK4. Valmistatud on see paar aastat enne Tšernobõli katastroofi, paar detaili veel enne Neil Armstrongi esimesi samme kuul. Eesti Vabariik olla need endale saanud hinnaga 1 kroon tükk. Relval on põhiliselt kaks funktsiooni – saada mustaks ja saada puhastatuks (mitte puhtaks!), mõnikord saab ka laskmas käia. Nime pidi oma relvale igaüks ise välja mõtlema. Malle sai valitud üsnagi suvaliselt, aga tagantjärgi mõeldes peitub selles loogika. Lihtsa maatüdruku nimi on lihtsale inetule rauakolakale igati sobiv.

Ma kirjutasin pika jutu automaadist ja selle nimest… Nendele, kes mind ja minu seisukohti relvade ja sõjanduse asjus teavad, võiks see olla indikaatoriks, et mul on igav. Ja mul ON igav. Sissekanne algas juba kord selles võtmes, katsun nüüd lõpu algusega kokku viia.

Kuna mõtete mõlgutamiseks on aega laialt, seda nii rivis seistes, metsas samblikke ja mustikaid rünnates kui ka mujal, tulevad pähe kõiksugused asjad. Kord hakkasin taas juurdlema sõjaväe rolli üle kaasaegses ühiskonnas. Ühtlasi üritasin mõista, milliseid uusi perspektiive võib militaarne kasvatus avada noore inimese arengus. Võrdluseks võtsin labase laotöö, selle mida ma Uus-Meremaal 6 nädalat tegin. Ehk siis – uhke võitleja versus kastitõstja. Umbes seitsme ja poole sekundiga jõudsin järeldusele, et kastide tõstmine õigetesse virnadesse oli füüsiliselt nõudlikum, enam väljakutseid ja pinget pakkuvam, huvitavam, motiveerivam, rohkem mõttetööd vajav, lõbusam ja rahalises mõttes kordades tasuvam kui see mida ma praegu igapäevaselt teen. Igaüks võib sellest midagi järeldada. Mina olen oma järeldused suures osas juba teinud.

30.07 - 01.08

Olin linnaloal, veetsin kvaliteetselt aega. Triatlonis sai merevägi kokkuvõttes 1. koha, osalejad 5 päeva lisapuhkust.

Hei hei!

Mis toimub?

Suhteliselt igav on… Argipäev on umbes selline: 3x päevas söömine, rivistused igal ajal, mingil määral sporti, õppetunnid, tühja passimine eelpoolnimetatud tegevuste vahel. Olgu öeldud, et need pausid moodustavad kokkuvõttes parajalt suure osa päevast.

Seega – tavakodaniku suvi erineb minu omast üsna suuresti. Pole mingit “Õllekat” ega “Folki”, päikselisel Pirita rannal peesitamist ega tagahoovis vorstikeste grillimist. On ainult kiilakad ja higised kaasvõitlejad, kellega koos saab AK-4 automaati kokku-lahti monteerida, külg – külje kõrval, kivinäod peas, hambaid harjata, või miks mitte ka kätekõverdusi teha. Sealjuures – kätekõverduste tegemine ehk pumpamine on meie põhiliseks spordiks. Pumbata saab kõikjal, igal ajal ja igal pool. See on meie lemmiktegevus, kõik armastavad pumbata. Hiljuti kehtestati meile ka mitteametlik päevanorm – 400. Lõbus.

Õnneks pole toores pumpamine päris ainsaks spordiks, aeg-ajalt saab ka joosta, pallimänge mängida või jõusaalis käia, hetkel on pooleli male-turniir. Kolmandal nädalal saime isegi korra ujumas käia ning see võis paljude jaoks senise ajateenistuse tipphetk olla. Ilm oli imeilus, päike paistis, vesi oli lõunamaiselt soe ja me käisime rannas – Paljassaarel. Tore oli see, et ümberringi olid tavalised inimesed, tegemas tavaliste inimeste asju, tavaliste inimeste moodi. Normaalne elu oli sõna otseseimas mõttes käega katsutav.

Mina aga, olen normaalsuvele veelgi lähemale jõudnud ja seda jalgrattasadulas. Kuna olin ühte teatud ankeeti enda sportlaskarjääri eredaimad sähvatused kirja pannud, võeti mind triatloni meeskonda ratast sõitma. Miks ma seda üldse kirjutan? Põhjus on treeningute toimumiskohas – sõitmas käime Pirita-Kose-Kloostrimetsa ringil. Nautida tuuleõhku vuhisemas, tõmmata ninna männimetsa all kasvavate metsmaasikate lõhna… Ja seda samal ajal kui teised MV baasi hoovil kükki-püsti harjutusi teevad – see on veidi uskumatu tunne. Võistlus ise leiab aset augustis ja hea esituse korral võib ka lisapuhkust saada. Tsiteerides klassikuid: “Pole paha!”.

Rutiinist kõrvalekalduvaid tegevusi on aga veel olnud, ühel nädalavahetusel käisime näiteks Lagedil vabadusvõitluse muuseumis. Seal oli huvitav, aga kohast endast värvikamgi oli sinna- ja tagasisõit, mis toimus Mercedese veoki kastis. Kasti oli mahutatud veidi vähem kui 50 võitlejat, kõik kenasti paraadvormides. Võiks arvata, et oli veidi kitsas? Oli küll, jah, aga oli veel miski, mis veelgi rohkem häiris – selleks oli laulmine. “Meil merevood on vabad ja võimsalt mühavad…” kummitab juba päeval ja ööl, varsti võiks Singer Vingeri, Rannavalve tunnusmuusika või isegi Shakira kuulamise nimel relvaga lahingusse astuda.

Kui laulust kumisev pea välja jätta, siis suuremaid probleeme polegi. Kohati on küll tõsiseid raskusi motivatsiooni leidmisega, ent neist saab üldjuhul võitu. Füüsiliste tegevustega raskusi pole (NATO test 256p), õppetundide, riviliigutuste ja “eksamitega” samuti mitte. Saab hakkama, elab üle. Sõjardiks, jõhkardiks ega paadunud militaristiks pole veel muutunud, ainult juuksed on kadunud.

Ka see postitus on arvutisse klõbistatud Eleni pisikeste sõrmede läbi, seega kirjavead lähevad loomulikult tema arvele. Järgmine kord ehk enam mitte – kurjad keeled pajatavad, et üsna varsti võivad “pädevamad võitlejad” linnaloale saada…

Lisa: Kui Kristjan baasi garaažis rattakummi lõhki pumpas, pidi ta karistuseks kirjutama 2 A4 pikkuse essee teemal “Saapapaela suguelu kuivaperioodil”.

Esimesed muljed

Alustuseks tsitaat Mereväebaasi allüksuste sisekorraeeskirjast:

2.5 … Keelatud on omada, valmistada ja levitada Eesti kaitseväge ja jõustruktuure diskrediteerivaid kirjalikke, heli- või pildimaterjale.

Sissejuhatus tähendas seda, et tekst võib siit-sealt pisut optimistlikumaks timmitud olla. Aga kui, siis ainult hästi pisut…

Kõik algas KRA Maneeži kontorist. Hoolimata sellest, et ma hiljaks jäin, oli suhtumine üllatavalt hea, erinevalt eelnevatest kokkupuudetest. Märgata võis isegi naeratavaid, suisa päikselisi nägusid. Ei tea, mis tont neile sisse oli läinud, minu moll sel päeval (ega ka järgmistel) nii särav polnud. Mingil hetkel kamandati kogu seltskond ühte Noa-aegsesse bussi ja sõidutati Miinisadamasse, minu uude “kodusse”.

Üritan siis anda mingi ülevaate ümbritsevast. Õigem oleks küll öelda: ümbritsevast mida lihtussikesel (“madruseks” saan ma pärast 10 nädalat) lubatud näha on.

Kasarmuhoone on kuldne nõukaaja pärand – võrdlemisi ilmetu telliskivihoone. Sellega on kõik… Tuba, kus ma elan, on kolmandal korrusel ja õnneks või õnnetuseks on aknad mere poole. Õnneks selle pärast, et maru kena on vaadata – päikeselõõmas sillerdav meri, miinisadama kaid ning nende ääres seisvad mereväe laevad, laevastiku ala ääres kenad saarepuud ja treeningukohtadega suur muruplats. Kui pilk kaugemale suunata, lähebki juba natuke õnnetuks. Kenasti on näha kruiisisadamas 24. ja 25. kai ääres seisvad (tuttavad) laevad, taamal laiub Pirita rand jne – meenub kõik see, mis oli alles nädal tagasi…

Ent ajad, mil sai koittoomelikult elumeres möllata, on möödas. Nüüd on agressiivne äratus pasunate ja muuga kella kuuest, seejärel hommikuvõimlemine, ülikiire pesu, voodi tegemine, erinevad tunnid, rivistused, koristused jne. Kuskile vahele jäävad veel lõuna- ja õhtusöök, päev lõpeb ametlikult kell 22.00. Tundides oleme siiamaani peamiselt määrustike ja valitseva korra õpingutega tegelenud, trenni on (veel) võrdlemisi vähe. Söömine käib samuti eriti kiirelt – lusikast piisab kõige jaoks, nugade-kahvlite jaoks pole aega. Ka duši kasutamine on tsiviili oludest mõneti erinev, paari-kolme minutiga saab hakkama. Toidud on head.

Mingeid eriti kirkaid sõjaväe-lugusid praegu rääkida pole, naudin vaadet ja teen asju. Mobiili võib esialgu kasutada igal õhtul (helistanud olen küll ainult korra), külalisi saab vastu võtta pühapäeviti (max 2 inimest, süsteem veel segane). Internetiga on praegu teised lood – seda pole. Antud blogipostitus jõudis valitud lugejaskonnani minu armsa Eleni kaudu, kes oli nõus ruudulisele paberile soperdatud muljed kõigile arusaadavaks dešifreerima ja veebi riputama.

Seda jutukest olen ma vähese eduga kirjutanud pea nädal aega ja nüüd said küll mõtted otsa. Kui on küsimusi, mille vastamine ei diskrediteeri Eesti Vabariiki, Kaitseväge ja muud, ning mis ei eelda riigisaladuste väljalobisemist ega ohusta põhiseaduslikku riigikorda, võib neid esitada.

Mida arvan ma ajateenistusest?

Mõttetu pask. Punkt. 

Tujust olenevalt võib see arvamus ka mingil määral kõikuda (täiesti mõttetu ja pigem mõttetu vahel) aga eelkõige näen ma selles lihtsalt ühte suurt ajaraiskamist. On üks kuupäev, mis iga hetkega lähemale jõuab ja pärast mida pole lihtsalt mitte midagi. 11 kuud tühjust ja olemist mis seostub eelkõige lae või seina vahtimise, kätekõverduste, kartulite koorimise, metsas roomamise ja muu säärasega.

Miks ma sellest kõigest nii halvasti arvan?

1.       Propaganda ja hämamine. Ametlikumad sõnavõtud ja allikad on kantud patriotismist ja optimismist, president räägib meie sõdurite kaitsetahtest jne. Enam-vähem kõik teised räägivad jälle teistsuguseid lugusid. Kui midagi liiga palju kiidetakse, muudab see skeptiliseks.

 

2.       Mis kasu sellest ikkagi on? Räägitakse, et see pidavat meest muutma?! No tõesti, ei suuda ei minu ega ilmselt ka enamike teiste silm eristada „mõttetut meest“ ja ajateenistuses käinud meest.

 

3.       11 kuud? Linnalegendide tasemel on jäänud mulje, et tegevust jätkub üldjuhul ainult kolmeks kuuks. Mida tehakse siis järgmised 8 kuud? See info võib muidugi kallutatud ja vale olla, aga mingil põhjusel olen ma seda juba liiga palju kuulnud. Kui tegevus 3 kuuga otsa saab, siis las nii ollagi, paljudel on muudki teha kui puukoort süüa...

 

4.       Arvamusavaldused asja kasulikkuse kohta.  Delfis oli teema „Kas iga mees peaks kaitseväes aega teenima?“: Pooldajate kommentaarid olid näiteks sellised: „kui sa puudega ei ole ,siis kasi sõjaväkke möku raisk!“; „/-/ täiega trenni neile mökudele, enamus noori mehi on nõrgad, emmed on toidu ka teleka ette kandnud, sitahädad. Olen ise selliseid pedesid näinud /-/ Praegune teenistus karmimaks õigused ära võtta ja asjad hakkavad paremuse poole minema, kui peaks mõni end ära tapna ongi parem/-/“. Mis mulje sellest kirjavigade ja rumaluse hunnikust jääb? Pole nagu päris see milliseks saada tahaks.

 

5.       Isiklik aspekt. Mul pole relvafetišit. Ma ei hakka nutma kui mul kästakse ise voodi ära teha. Ma ei hakka nutma kui on vaja ise süüa teha. Ma ei hakka nutma kui peab telgis magama. Ma ei hakka nutma kui peab pikalt jala käima või end liigutama. Ma ei hakka nutma isegi siis kui kodust 1 või 2 või koguni 6 kuud eemal olema peab. Küll aga teeb meele mõruks see, et ma kõik olemasoleva vastu tahtmist sisuliselt prügikasti pean heitma. Pooleli jäävad nii töö, kool kui ka suhted. Nagu Terminaatori laulus: „...su tüdruk laupäeva õhtul tantsib diskol üksinda, sa kasarmu peldikult nii kurvalt küürid oma hambaharjaga...“

 

Kuna Kaitseressursside Ameti seisukohast pole hariduse omandamine absoluutselt oluline, õmmeldud kätest-jalgadest rääkimata, jäid ainsateks sõjaväest pääsemise variantideks sõrmede raiumine, Eesti kodakondsusest loobumine või kriminaalkaristus. Otsustasin need variandid hetkel kõrvale heita ja saatusega leppida. Viimnepäev on 6. juuli. Sealt alates saab minu „koduks“ Mereväebaas ja kulutama peaksin seal 11 kuud.

Tõele au andes suudan ma eesootavas siiski ka midagi positiivset leida. Näiteks trenn tuleb kindlasti kasuks, ellujäämisoskused metsas pole hetkel just kiita ja ehk koorub ka pealtnäha täiesti mõttetutest asjadest miskit kasulikku välja. Ja kui hiljem tühja aega tõepoolest nii palju on nagu räägitakse, saab sedagi kasutada - kas siis veel trenni tehes, raamatuid lugedes või muul eesmärgil. Peab endale taotluse tegema – muuta täiesti mõttetu asi täiesti mõttekaks. Loodan, et ma sealjuures liiga agaraks ei lähe ja mingiks militaristiks ei muutu. Vähemalt saan ma end president Ilvese heakskiidul varsti ühiskonna vaimse eliidi hulka kuulutada.

 

PS! Järgmised blogijutud kõigi eelduste kohaselt nii massiivsed ja põhjapanevad ei tule. Selle mõtlemiseks ja kirjutamiseks oli mul lihtsalt rohkem aega.